Marin tööturust: no milleks peab kassapidaja end motivatsioonikirjaga vaevama?

Foto: PantherMedia / Scanpix

Olen oma praeguse töökohaga väga rahul, aga enda vormishoidmiseks ja turulolevaga kursis olemiseks libistan vahel pilgu üle pakutavatest vabadest töökohtadest. Eriti huvipakkuvatele ka kandideerin, olen seetõttu päris mitmele töövestlusele sattunud ja pidanud nii ise uuest kohast ära ütlema kui ka löögi vastu ego saanud, kuuldes lauset «kahjuks te lõplikuks valikuks ei osutunud». Kuulutusi sirvides ja vestlustel käies tuleb aga igasuguseid juhtumisi ette, nii rõõmustavaid kui õlgu kehitama panevaid. 

Töökuulutuste stiil

Väga moodne on otsida talente, kes müüksid kõikvõimalikke asju, teenuseid ja tooteid kuuel erineval moel. Talente, kes teenindaksid erilise kirega hommikusöögilaudu, ulataksid soovijale kätte papist kohvitopse, jäätisepalle ja müüksid kaubanduskeskustes internetti, elektrit ja pensionisambaid. Teenindustalente ja flaierite jagamise talente. Need on välja vahetanud mõned aastad tagasi hästi levinud haldjateema, siis otsiti haldjaid nii põrandaid pesema, kontorite igapäevatööd korraldama, kui lasteasutuste haldusega tegelema. Nagu kampaania «igasse kollektiivi oma haldjas». Esimene kord selliseid kirjeldusi nähes kerkib suunurk ja huvigi, kahekümne kuuendal korral pole see enam teab mis originaalne lähenemine, aga ju siis keskkoolilõpetajate vanusegrupis töötab.

Tore asi igas praeguse aja töökuulutuses on soov kirjutada kandideeritavale ametipositsioonile motivatsioonikiri. Mulle see meeldib – kui on ihaldusväärne töö, tuleb kiri iseenesest ja ei pea ekstra pingutama. Saan väljendada, miks see töökoht minu jaoks põnev oleks, milliseid enesearendamise ja -rakendamise võimalusi seal näeksin. Veidi küsitavaks jääb aga, miks peavad kõige tavalisema töö tegijad ennast motivatsioonikirjadega vaevama. Supermarketi bossina oleks minu jaoks täiesti normaalne, et kassapidajad käivadki tööl raha pärast, mitte ei laienda seal oma silmaringi ega kujuta kaupa välja ladudes ette tohutut arenemisvõimalust.

Konkurentsivõimetut tasu pakkuva koha vaat et reegliks on see, et palga kohta pole ühtegi märget, kuid tööandjapoolsete pakkumiste all on justkui boonustega lisatud täiesti elementaarsed asjad: ettevõttesisesed koolitused, toetavad töökaaslased, tore kollektiiv ja kaasaegsed töövahendid. Kas peaks eraldi tänulik olema eraldatud tooli ja arvuti eest?

Kohusetundlik ja kena inimene, teeb oma tööd korralikult, palk on niru, aga olgem ausad, sellised kohad ei vaja ka erilisi võimeid. Või kuidas öelda viisakalt ning tööandjale sobivas võtmes, et võtan seda kohta ajutisena, sest paremat ei leidnud, te asute mu kodu suhtes mugavas asupaigas ja selle palga eest saan vähemalt kodulaenu kuumakse katta?

Mul ei ole ulmelised ootused ega pole kunagi ette kujutanud, et peaksin niisama kena olemise eest kolme riigi keskmist palka saama. Küll aga olen kramplikult sellise orjapidamise vastu, kus töötajalt oodatakse tohutult erioskuseid, aga premeeritakse teda oskustele vastava palga asemel toreda ja kokkuhoidva seltskonnaga ning võimalusega osaleda suvepäevadel. Toon näite: büroo assistent, kelle põhilisteks tööülesanneteks nimetatakse kontori töö igapäevast korraldamist ja naerusuiselt klientide vastuvõtmist. Ei kõla just kontimurdvalt ega halvasti, eks. Sellele napile töökirjeldusele aga järgneb loetelu nõudmistest sobivale kandidaadile: tehniline kõrgharidus, kahe võõrkeele hea oskus nii kõnes kui kirjas, B-kategooria juhiluba ning isikliku auto kasutamise võimalus, bilansivõime, töökogemus vastavas sektoris. Ja veel mõni rida allpool siis ka palganumber - 850 eurot kuus/bruto. Hõõrun silmi ja loen uuesti, ei, kõik on õige. Masendav.

Edasi läheb veel kummalisemaks, otsitakse restorani nõudepesijat, kel peab olema oskus kahes võõrkeeles suhelda ning PhotoPoint pilditöötlusprogrammi kasutada. Mida see vaene nõudepesija seal veel tegema peab? Peab tegema sisuturundust sotsiaalmeediasse ja sinna fotosid tuunima, näiteks kõrbenud kohtadele oskuslikult rohelise lehekese või ingveriviilu peale asetama? Pole vaja vist lisadagi, et palganumbriks oli kümmekond senti tunnis rohkem kui miinimum, plusspunktidena toodi välja graafikuga töö ja soodustused lõunasöögilt.

Konkurentsivõimetut tasu pakkuva koha vaat et reegliks on see, et palga kohta pole ühtegi märget, kuid tööandjapoolsete pakkumiste all on justkui boonustega lisatud täiesti elementaarsed asjad: ettevõttesisesed koolitused, toetavad töökaaslased, tore kollektiiv ja kaasaegsed töövahendid. Kas peaks eraldi tänulik olema eraldatud tooli ja arvuti eest?

Vestlusel, võimaliku tulevase tööandja vastas istudes

Mulle isiklikult meeldivad sellised vestlused, mis tavapärastest raamidest välja julgevad minna, aga enamasti on vestlused üsna ühesugused ja ootamatuseid ei tule. Sõbranna välismaalasest peika hoidis naerdes peast kinni kui kuulis, et meil siin ongi kombeks uurida, kus ja kuidas ennast viie aasta pärast näeme, see pole ainult Hollywoody teise kategooria filmide teema.

Milleks küsida palgasoovi, kui tegelikult on ettevõttes mitu selle positsiooniga töötajat juba olnud ning palgavahemikud niikuinii teada. Kandidaadi pakutud numbrist ei olene suurt midagi, enesemüümise ja -hindamise oskust saab ka tõhusamate ja vähem ebamugavate asjade kaudu välja peilida. Kui jaht käib madalaima palgasooviga töötaja leidmiseks, ei kavatse endast lugupidav inimene sellele kohale niikuinii edasi pretendeerida.

Häbiväärselt palju urgitsetakse isikliku elu kallal. Minult on küsitud korduvalt olemasolevate ja tulevaste laste kohta. Kolleeg, keda võeti kaasa üht töövestlust läbi viima, küsis punastava personalijuhi silme all kõlava häälega kandideerija maimukeste kohta. Palun saage aru, töövestlused ei ole pereplaneerimiskursused, me ei saanud pulli tegemiseks kokku. Küsige oskuste ja visioonide kohta, laske koostada ülesandeid, et näha meie mõttekäike, mis laste arv ja perekonnaseis…

Mul ei ole piinlik, et kuskile kandideerides oma CV-d mõningas suunas veidi ilustan. Loomulikult ei pane ma sinna rida, et oman magistrikraadi matemaatikas, olles ise numbreid pelgav humanitaar, aga oma oskusi olen kõrgemalt hinnanud küll kui ise objektiivselt neid väärtustan. Tööandjad kipuvad oma pakutavat tööd kaarega üle hindama. Olen töötanud kohas, kuhu kandideerimise eelduseks oli väga hea Exceli kasutamise oskus, mul on see ausalt öeldes hoopiski kesisevõitu. Ajapikku aga selgus, et seda oli vaja vaid kõige labastemaks tabelaruannete jaoks, seega mu pabistamine selles osas oli niikuinii asjatu. Kõrgtasemel inglise keel pole vajalik, et tööks vajaliku programmi kasutamine selgeks saada, kvalifikatsiooni tõendamine CV-d saates oli ka selles osas mõttetu lisaliigutus.

P. S. Tööpakkujad võiksid endale harjutada külge kena kombe ka eitava vastusega teade saata kandideerijatele. Viisakas märguanne tööotsijale, et ta ei pea võimalikku kõnet oodates telefoni päevade ja nädalate kaupa peos hoidma.