Lugeja kiri: romantika käsiraamatust kopeeritud õhtu

Foto: SCANPIX

Sõbrapäeva eel tehtud üleskutse käigus laekus Postimehe toimetusele kiri Liisilt, kes kirjeldas ühte ideaalset ja justkui romantika käsiraamatust kopeeritud valentinipäeva õhtut – õhtut, mis lõppes ootamatu ja samas oodatud küsimusega.

Oli selleks nädalaks juba tüüpiliseks saanud mittemidagiütlev veebruarikuu hommik. Tahtmine sooja teki alt tõusta ja end tööleminekuks sättima hakata jäi allapoole igasugust motivatsioonitaset. Kus on päike? Ja hea tuju..?

Kuid siiski… elu ei saa nukra meele tõttu elamata jääda ja nii keerasingi vannitoas sooja vee kraani lahti ning siis tundus, et ka energialaengu ühes sellega.  

Jahe dušš oli suurepäraseks äratuseks minule ja minu niisked juuksed vast veidi ebameeldiv, kuid tõhus äratus noormehele meie voodis. Kättemaks, mida ma salaja muidugi norisin, oli raevukalt lustlik padja- ja kõdisõda.

Naeratuste ja hommikusöögi valmistamise lubadusega äkilisus maha rahustatud, seadsin sammud kööki, samal ajal, kui Tema läks ennast duši alla värskendama. 

Veidi aja pärast oli serveeritud kaks taldrikut praemuna ja peekoniga. Aurav kohvitass ühel pool lauda ja kuum teevesi kruusiga teisel pool. Tasane vestlus ning ajalehtede sirvimine kahvlite-nugade klõbina taustaks. Ja muidugi alati siis õnnestub avastada, et kell on palju minuteid liialt kiiresti edasi tiksunud ning harmoonia katkeb sel hetkel. Mõlemal on kiire ja vestlusest saab vaikus.

Mantlit selga libistades heidan kiire pilgu kalendrisse, mis vankumatult seinal ripub, ja talletan mälusse numbri. 14.

Autos Tema kõrval istudes ja oma kotisangaga mängides mainin vaikselt, et täna on sõbrapäev.

«On vist jah,» on Tema vastus ja mina, püüdes mitte välja näidata endalegi tobedana tunduvat tütarlapselikult naiivset pettumustorget, viin jutu mujale.

«Ilusat päeva, kallis!» soovib Ta peale kiiret suudlust ja ma lehvitan Talle veel pärast autoukse sulgemist, sõdides samal ajal mõttega «üks päev aastas on tähitudki selleks, et olla romantiline ja see on kõik, mis ma saan?». Ometigi tean, et Tema soov oli siiras.

Töö pakkus päeva lõikes palju vaheldust, kuid 14. veebruari kui valentinipäeva mõte kummitas mind siiski. Ja ehk muutis veidi tusasemaks, mis siis, et teadsin, et meil mõlemal on muulegi mõelda kui roosadele mõmmidele ning punastele patjadele kirjaga «I love you» ja nii sukeldusin hoolega tegemist vajavatesse asjadesse.

Päeva lõpp läks kiireks ning ma unustasin ennast. Kuni selleni, et märkasin, kui palju ma olin tublilt tööd teinud juba liiga kaua. Ja kui väsinud ma päevasest ringisebimisest olin.

Samuti olid märkamata jäänud minu noormehe katsed mind telefonitsi kätte saada. Kui ma lõpuks neile kõnedele reageerisin, siis Tema esimene küsimus oli: «Kas kõik on korras?» ja alles siis tuli: «Kus sa oled?»

Minu kiire ja lühike ülestunnistus paistis Talle sobivat, ning nii lõpetas Ta kõne lausega «Ootan sind, tule ruttu koju.» Tol hetkel tundusin endale hommikupoolikul esinenud mõtete tõttu eriti jaburana.

Meil on ju tegelikult iga päev veel parem kui valentinipäev ja 14. veebruar ei ole teistest kuupäevadest sugugi olulisem, selles on rõhutatult armastuse ja sõpruse mõtet. Ent samas võib seda olla iga päev natukene - nii, et ära ei tüütaks.

Koju jõudes ust avades tundsin meelierutavaid toidulõhnu ja nägin põrandal nuka tagant põrandal minuni ulatuvaid veidi võbelevaid varje.  Ja hinge hiilis ärevus...

Kiire käik garderoobi ning lühike pilk peeglisse – uudishimu oli suurem.  Astusin ümber nurga. See pilt oli justkui maha kopeeritud käsiraamatust «Kuidas teha romantikat» –  kõik detailid olid paigas..

Valge laudlina, mis peitis meie küünalde ümberajamisest tingitud põletusarmidega lauda, ristkülikukujuline klaasist vaas, mille põhjas vee sees lesisid kreemjad teokarbid, ning mille vahele ulatusid mitmed tulipunaseid kroonlehti kandvate rooside varred, mis mõjusid heledal taustal süüdlaslikult tähelepanu nõudvalt kontrastsetena. 

Mahe küünlavalgus tulenes mitmekümnelt väikeselt valgustandjalt kapipealsetelt, raamaturiiulitelt, lillealuselt ning laua keskel kolmelt väikesesse kolmnurka koondatud heleda leegiga põlejalt.

Laual asetsesid jääga täidetud anumas vahuvein ning kolmveerandini täidetud pokaalid, mille sisu kuldselt kumas, kus mullikesed klaasile olid keepunud ning aeg-ajalt mõned vabanedes kiiresti pinnale ujusid. Laual asetsevaid valgelt säravaid taldrikuid ja hõbedasi nuge-kahvleid oli kahele.

Valged rätikud seisid kokkuvolditult demonstratiivselt ja justkui oodates.  Ühele taldrikule oli asetatud väike, ruudukujuline valge rätik, millel paistis midagi väikest, kuldset ja säravat.

Tundsin oma pulssi tagumas.

Ma lihtsalt seisin tummalt, kui üritasin otsusele jõuda, kas näen und või ongi nii. Näpistasin ennast, kuni veendusin, et uni see polnud..

Ma ei liigutanud, ei väljendanud ühtegi emotsiooni, mistõttu Ta lähemale astus ja minu käe võttis.

Lõpuks… lõpuks suutsin oma pilgu nähtult lahti rebida ja suunata selle mehele minu kõrval. Ma pigistasin Tema kätt ning Ta naeratas ja tõmbas mind lauale lähemale. Nihutanud veidi tooli, ütles Tema leebe pilk, et istet võtaksin.

Kuuletusin, mille peale Ta minu ette astus ja taldrikult midagi väikest, kuldset ja säravat võttis. Olles endiselt võimetu mingitki häält tegema, praktiliselt võimetu hingama, jälgisin Teda. Ta laskus oma paremale põlvele ja hingas sügavalt sisse. Ja välja.

Ta tõstis pilgu, leidis minu vasaku käe – isegi kui ma midagi too hetk kartsin, ei tõmmanud ma kätt ära –  ning vaadanud hetkeks vaikuses mulle silma ja mina talle, küsis Ta: «Kas sa oleksid minu pingviin?»

Ja ma naeratasin.

Minu kerge noogutuse saatel, justkui julgust saanuna, libistas Ta mulle sõrme midagi väikest, kuldset ja säravat.

***

Mis puutub küsimusse «Kas sa oleksid minu pingviin?», siis on teada fakt, et pingviinid, olles leidnud endale kaaslase, jäävad kokku kogu eluks.