Lühinägelikkust põhjustavad rafineeritud süsivesikud, mitte liigne lugemine?

Foto: PantherMedia / Scanpix

Juhul, kui vaadata moodsal paleo dieedil olevate inimeste nägemisuuringuid, võib eeldada, et meie esivanemate silmad olid palju paremas korras kui kaasaja inimestel. Tänapäeval kimbutavad mitmesugused nägemisvaevused meid juba varajasest noorusest ning vaatamata laialtlevinud arvamusele, justkui oleks sel seos liigse lugemisega, tuleb põhjust otsida hoopis toidulaualt, kirjutab KSA Silmakeskus.

Müoopiat ei põhjusta lugemine

Kas olete märganud, kui paljud lapsed kannavad tänapäeval prille? Müoopia ehk lühinägelikkus on väga levinud – viimase kahesaja aasta jooksul on see arenenud riikides dramaatiliselt kasvanud. USA-s mõjutab müoopia umbes 25-35 protsenti Euroopa ja kuni 50 protsenti Aasia päritoluga inimestest.

Levinud on arvamus, et lastel tekib müoopia liigse lugemise tõttu. Seda põhjusel, et nendes maades, kus puudusid ametlikud õppeprogrammid ja kus lapsed ei lugenud raamatuid, esines müoopiat vaid 2 protsenti. Teised uuringud leidsid, et müoopia mõjutas ühte kolmest lapsest, kes elasid linnas ja käisid koolis. Need leiud andsid põhjust uskuda, et müoopiat põhjustab raamatute lugemine. Seetõttu on prille pikka aega peetud intelligentsuse sümboliks ja näiteks kahekümnenda sajandi keskpaiga filmides kujutati arukaid lapsi alati prillikandjatena. 

Ent ühel hetkel märgati anomaaliaid: maailmas leidus riike, kus müoopia esinemissagedus oli vaatamata kohustuslikule haridusprogrammile madal või vastupidi – müoopia levis laste seas, kes polnud tsiviliseeritud ühiskonnas koolis käinud. Seega ei saanud enam lugemisega selgitada, miks püsis lühinägelikkuse tase madal ühiskondades, mis võtsid üle läänemaailma elustiili, aga mitte toidulaua. 

Meie eelkäijad olid kütid ja korilased – see elustiil nõudis ellujäämiseks kaugele nägemise võimet. Tõepoolest, kõik imetajad ja linnud on kaugnägelikud või normaalse nägemisega, mis tähendab, et nad suudavad selgelt eristada enam kui kuue meetri kaugusel olevaid objekte. Müoopia tekib neil harva ja sel on evolutsiooniline tähendus. Kui inimene ei suudaks müoopiat prillidega kompenseerida ja peaks oma esiisade moodi hakkama saama, siis tõenäoliselt ei peaks lühinägelikud väga kaua vastu. Looma- ja linnuriigis on kaugele nägemist vaja kiskjate eest põgenemiseks, toidu otsimiseks, ohu tajumiseks ning teiste liigikaaslaste äratundmiseks. See tähendab, et müoopiat kandvad geenid oleksid surmavad ja looduslik valik kõrvaldaks need. Seega on välistatud, et lühinägelikkus saaks olla põhjustatud geneetilisest defektist.

Müoopia pole päritav

Uuringud on näidanud, et pärast küti-korilase elustiiliga inimrühmade linna kolimist suurenes lühinägelikkus dramaatiliselt kõigest ühe põlvkonna lõikes. See on liiga kiire areng geneetilise mutatsiooni tekkeks, mis välistab täielikult müoopia pärilikkuse. Lühinägelikkus näis esinevat hoopis siis, kui küttija-korilase elustiiliga inimesed harjusid moodsa tsivilisatsiooni uute keskkonnatingimustega. 

Kurja juur – töödeldud süsivesikud

Kui küttija-korilase ühiskonnad kohandusid 19. ja 20. sajandil Lääne elustiiliga, võtsid nad lisaks kirjaoskuse omandamisele omaks ka lääneliku toitumise. Ent erinevalt moodsast Lääne maailmast koosneb küttija-korilase toidulaud peamiselt proteiinist ja rasvadest, mitte süsivesikutest. Nende tarbitavad süsivesikud on vähem kontsentreeritud, imenduvad aeglaselt ning tõstavad vere glükoosi- ja insuliinitaset minimaalselt. 

Colorado ülikooli teadlased leidsid, et kuigi primitiivsed rahvad tarbisid varem rafineeritud suhkurt ja teravilju harva, said neist peagi nende põhitoiduained. Pärast lääneliku elustiili ja toitumise ülevõtmist oli neil peagi ka müoopia sama levinud kui Lääne ühiskonnas.

Kuidas süsivesikud müoopiat võivad tekitada

Rafineeritud tärklise (nt suhkru ja teravilja) rikas toitumine stimuleerib nii insuliini kui ka sellesarnase kasvufaktori 1 (IGF-1) tootmist. Liigne IGF-1 põhjustab silmamuna liiga kiiret kasvamist selle arenemise faasis. See mõjutab silmamuna arengut ja teeb selle ebaloomulikult pikaks, mis on üks müoopia põhitunnuseid. 

Seetõttu arvavad uuringut teostanud teadlased, et müoopia lai levik arenenud maade laste seas on seotud eeskätt liigse rafineeritud süsivesikute ja saiatoodete tarbimisega. Lühinägelikkus on erakordselt harv ühiskondades, kus toidulaud ei sisalda töödeldud süsivesikuid. Lisaks on lühinägelikel suurem risk haigestuda teistesse suhkru- või tärkliserikaste toodete ületarbimisega seotud haigustesse nagu diabeet ja hammaste lagunemine.

Lühinägelikkus on inimeste haigus. Loomariigis ei esinenud seda seni, kuni tekkisid kodustatud koerad. Ja kuna koerad ei loe raamatuid, ei saanud põhjus selles peituda. Müoopia ja koerte kodustamise vaheline seos avaldus hoopis toidus – metsikud koerad toituvad lihast ja neil müoopiat ei esine, samas kui inimene toidab oma parimat sõpra nisujahust valmistatud koeraküpsistega. 

Kahe viimase sajandi jooksul on süsivesikuterohke toidu tarbimine tööstuspiirkondades ja linnades järk-järgult kasvanud samamoodi nagu müoopia esineb järjest enam ülekaaluliste ja diabeedihaigete seas, mille puhul on inimese vereringes suurem hulk glükoosi ja insuliini. Seevastu areneb müoopia aeglasemalt lastel, kes tarbivad suhteliselt rohkem proteiini ( taimse- või loomse päritoluga). Seega võib kokkuvõtteks öelda, et müoopia on moodne trend ja arvamus, mille järgi põhjustab seda liigne lugemine – tegelikku põhjust võiksime otsida hoopis oma suhkruga üle kallatud hommikusöögihelvestest.