Moodsa naise seitse asendamatut reisinippi

Foto: PantherMedia / Scanpix

Kui ma kümme aastat tagasi nässaka tudengina esimest korda üksinda lennukisse istusin, olin end lennujaama hilinedes higiseks jooksnud ja igas mõttes õnnetusehunnik. Minu kõrvale maandus sujuvust kiirgav varases keskeas naine, kes asetas oma kašmiiriga kaetud sülle raamatu, pani suhu kange välismaa suuvärskendaja ja tellis lennuteenindajaga sõbralikku nalja heites kohe kokteili. «Kui suureks kasvan, hakkan temaks,» mõtlesin ja närisin kuivas lennukiõhus oma kipitavaid huuli.

Reisimine on üks keeruline asi ja selle pärast saan ma aru küll nendest arglikest inimestest, kes ostavad pakett-teenuse või ei tõsta ilma kaaslase ja turvavõrguta kodumaalt jalga välja. Kui aga töö või rännuhimu paneb su olukorda, kus pead palju ja üksinda maailma avastama, siis on ehk abiks mõned trikid, mille ma olen aastate jooksul kõrva taha pannud.

1. Ära ole jobu.

Välismaal käimise juures on kõige toredam see, et ükski tuttav ega rahvuskaaslane sind ei tea ega tunne ning see paneb meid kohati käituma palju vabamalt kui kodus. Teate ju küll neid klišeesid puhkusereisidel loomastuvatest Inglise poissmeestest?

Noh, ka ilma loomastumiseta saab käituda nagu jobu, võtta lennukis kingadest välja on haudunud juustud, trügida mahalubamist ootava rahvamassi keskel nagu ainult sul oleks kiire, lasta diskreetselt tuult.

Piisab ka sellest, kui kaaslase või telefoniga liiga valjul häälel lobiseda, sest alati võib juhtuda, et su selja taga seisab eestlane. Peale selle, ka neile, kes su keelest aru ei saa, on tüütu kuulata pool veinipudelit nahka pannud inimese uljast kädistamist.

2. Võta sokid kaasa.

Minul on tööl seljas seelikud ja sukad, sokke kannan ainult matkal kui sedagi. Kuid reisile minnes mahutan alati oma väiksesse kohvrisse paari sokke, sest ka palaval suvel on millegi pärast hotellitoa põrand jääkülm.

Kel jalad ei külmeta, leiab ehk lohutust pidžaamapüksteist või kallima lõhnaga magamissärgist, igale oma. Selline väike asi teeb uskumatult suure vahe, kui ees on töö arvuti taga hotellitoa anonüümses öös.

3. Magada võid kodus.

Peale sokkide mahutan kohvrisse bikiinid ja kleidikese, et vabal hetkel teha tiir linna kuulsas džässiklubis või hüpata hotellikompleksi basseini. Veel parem kui randa. Tihti on mu tööreisid nii tihedalt kohtumisi ja kohustusi täis, et peale viimast päevakorrapunkti ja viisakusdrinki vajuvad teised oma tubadesse.

Mina aga pigem näpistan une arvelt ja ekslen üksinda magavas vanalinnas, jooksen hommikul enne kohtumist randa või sõidan metrooga mõned peatused, et osta turult kohalikku kultuspirukat.

Jah, koju jõuan surmväsinuna, aga samas mäletan ma ikka veel seda korda, kui Londonis pärast koosolekut South Banki linnafestivali lõpupeole läksin ja kohalike kunstnikega food truckist öist juustuburgerit sõin. Varase voodissemineku järjekordses hotellis unustaksin järgmiseks nädalaks.

4. Ole turvaline.

Üks tüütumaid asju üksinda reisimise juures on see hetk, kui oled end mugavalt hea vaatega kohviku diivanile kerra tõmmanud, arvuti seina ühendanud ja kohalikku kohviimet jooma hakanud, kui jõuab pärale vana sõber pissihäda. Oleks mul kaaslane, lippaksin tühjade kätega, aga üksi võtan alati käekoti, arvuti ja rahakoti kaasa. Suurtes linnades on osavad vargad.

Samuti hoian välja minnes hotellis teist pangakaarti, millele kindlasti koju jõudmiseks vajaliku summa jätan. Ka passi jätan hotelli, kui teine dokument on kaasas. Muidugi pole mult kunagi kotti varastatud, aga väga hea on teada, et isegi kui see peaks juhtuma, saan hotellis uue toavõtme küsida ja kõik muu on juba ette tegelikult korras.

5. Tunne inimesi.

Ükskord avastasin lennujaama jõudes, et mu reisitopsidesse mõõdetud vedelikkude kotike – mida muide soovitan alati kodus valmis teha, mitte hakata lennujaama turvakontrollis puuderkreemi sellesse õigesse kilepauna toppima – oli koju jäänud.

Õnneks tundis mu juba kaugelt ära kosmeetikapoe töötaja, kellega alati püüan juttu rääkida. Kuni mina uut ja alla 100 milliliitrist näokreemi valisin, otsis tema mulle hambapasta, tõi peotäie juuksehooldustestereid ja soovitas allahindluseletist ka asendusparfüümi.

Samamoodi teeb see ainult head, kui jääd Kõige Sõbralikuma ja Toredama Inimesena kohe lennu alguses meelde stjuardessile ning võtad hetke, et rääkida anekdoot, kui sinu tavalise hotelli retseptsionist ei oska Eesti hääldada.

6. Mängi lolli.

Ma armastan reisimist, aga vihkan lendamist. Seepärast kasutan Google’i virtuaalset assistenti, mis kõik mu erinevad jätkulennud ja transreefide ajad ise järjestab. 

Usu mind, kui tuled ühest ajavööndist pärast öist rongisõitu varahommikuse lennuga Viini järgmisesse aega ja pead uuesti läbi turvakontrolli minema, et Helsinkisse kolmanda aja järgi sõitva viimase lennu peale jõuda, läheb juhe totaalselt kokku. Sel hetkel pole midagi paremat, kui masin, mis sulle nagu lollile seletab, mida pead tegema.

Kui äpp ei tööta, küsin valehäbita kasvõi kümnelt võõralt teed, kohalikku valuutat ja kellaaega. Parem küsida, kui jäädagi lolliks.

7. Poputa ennast.

Lollikindluse kõrval on teine võidu võti mugavus. Ma tuletan meelde, olen ju väsinud sellest eile öösel varastatud tantsust kohalikus klubis. Selleks näengi ekstra vaeva, et elu võimalikult mugavaks teha. Näiteks maksan viimasel ajal kõigil lendudel selle kohavalimise ekstra raha, et viisteist sentimeetrit suurema istmevahega tool kindlustada.

Kui ennast eriti poputada tahan, teen pardaleminekut oodates koju jõudmise tunniks internetipoes toidukaupade tellimuse. Nii ei pea kohvriga koos veel poodi minema hakkama, vaid saan rahulikult koju sõita ja hommikumantlis oodata, et kuller värsked tomatite, piima ja kohviga ukse taha ilmuks. Sest olgem ausad, mul on olnud väga raske nädal, ma ju reisin kogu aeg.