Grete Tammoja: esimese armastusega kokku jäämine on alahinnatud!

Grete Tammoja Foto: Erakogu

Tänapäeva maailmas on harv nähtus, kui inimese esimene armastus ongi just see, kellega koos veedetakse ka kogu ülejäänud elu. See on teema, mis ühest küljest tundub ju muinasjutuline, kuid teisest küljest võib tekitada ka mitmeid küsimusi ning kohati võivad neid küsimusi saata ka viltused pilgud.

Ole valiv, aga sellegipoolest realistlik

Kuidas üldse jõuab üks inimene sinnamaani, et leiab enda esimeses kaaslases kohe just selle inimese, kellega veedab ka kogu ülejäänud elu? Enda kogemuste põhjal võin südamerahuga öelda, et suuremal määral on asi muidugi vedamises, kuna olgem ausad, juba suhteni jõudmise protsess on üpriski pikk ja käänuline tee. Esmalt on vaja leida mees, kelle vastu tekivad tunded. Teiseks peaks temal sinu vastu ka tunded olema, kuna vastasel juhul on asi ometigi tiba ühepoolne. Eelnevate faktorite õnnelikul kokkusattumisel on vaja veel läbi teha kuum ja hullutav kurameerimise faas ning lõpuks... lõpuks jõuate sinnamaani, et otsustate suhtesse astuda. Rääkimata siis veel esimese korraga jackpoti võitmisest seeläbi, et leitakse see üks ja õige, kellega soovitaksegi elu lõpuni kokku jääda. Vedamine, vedamine ja veelkord vedamine, kuid kas ainult?

Ma arvan, et üheks põhieelduseks, et suhe püsima jääks on see, et kaaslase leidmisel peab olema valiv. Ma ei mõtle siin all ebarealistlikke standardeid ning ulmelisi ootuseid, kuid kindlasti ei tasu iga uue kutiga, kes vähegi meeldib, kohe püsisuhtesse astuda. Liigne kiirustamine on naiste jaoks üks suuremaid komistuskivisid ning seda eriti noorte neidude seas. Tahetakse nii väga esimese suhte elamust ja kogemust, et selle kvaliteet jääb tagaplaanile. Mõne aja pärast kaob esmane meeldimine ning tihtipeale avastatakse, et ollakse täiesti erinevad inimesed – järgneb muidugi lahkuminek.

Miks mitte aga enne suhtesse astumist veidi oodata ja inimest tundma õppida? Pikendage pigem veidi kurameerimisprotsessi, käige koos väljas, veetke lõbusalt aega ja veenduge, et tahaksite just teineteisega käsikäes ühisele tulevikule vastu astuda. Uskuge mind, tulemuseks on märksa kindlam ja õnnelikum suhe. Garantiid, et see suhe jääb elu lõpuni püsima, küll ei ole, kuid eeldused selleks on kindlasti märksa paremad, kui neil, kes suhtesse astumisega liigselt ruttavad.

Kogemuste puudumine ei tähenda, et puudub oskus hinnata seda, mis on hea

Kuidas sa tead, et oled õnnelikus suhtes, kui sul ühtegi muud suhet polegi olnud? See on küsimus, mida iga inimene, kes on jäänud kokku enda esimese armastusega, on korduvalt kuulnud. Enamikul inimestel tundub olevat arusaam, et selleks, et head asja hinnata tuleb eelnevalt kõik võimalikud variandid omal nahal läbi proovida. See võib ju paika pidada hea toidu või veini valiku puhul, kuid kui asi puudutab suhteid, siis tuleks sellisest arvamusest heaga lahti lasta.

Jumala eest, ühelt naiselt ei saa ju ometigi oodata, et ta kõik ettejuhtuvad mehed läbi proovib. No milleks? Lihtsalt selleks, et õppida hindama head meest ja head suhet? See on ju lihtsalt naeruväärne. Ma võin täie kindlusega öelda, et mul on hea suhe ja uskuge või mitte, selle mõistmiseks ei olnud mul vaja kogeda ühtegi halba suhet. Minu mees teeb mind õnnelikuks, mulle meeldib temaga koos aega veeta ja see viitab minu meelest üpriski tugevalt sellele, et meil on hea suhe.

Mulle öeldakse tihtipeale, et ma olen enda suhte tõttu ilma jäänud mitmetest vallaliseelu kogemustest. Olen seda kuulnud nii sõprade kui sugulaste suust, kes kõik on mulle ühel või teisel viisil kaasa tundnud, kuna ma ei ole saanud kogeda seda õiget vallalise elu. Siinkohal pean tõepoolest tunnistama, et enamikule tudengipidudele jätsin ülikooliaastatel minemata, kuna sõitsin nädalavahetuseti parema meelega koju poiss-sõbra juurde. Sellegipoolest ei tunne ma, et oleksin millestki ilma jäänud.

Mu mees on inimene, kellega ma kõige parema meelega koos aega veedan ning kellega end ka kõige vabamalt tunnen. Suvalistele joomapidudele minemata jätmine ei olnud minu jaoks mingi eriline ohver, mida olin kohustatud tooma, kuna ma olen suhtes. See oli mu enda valik ja ma ei kahetse seda absoluutselt. Pealegi ei tähenda see, et ma ei oleks elus üldse pidutseda saanud. Ma lihtsalt olen teinud seda enda teise poolega koos ja ma julgen arvata, et need peod on olnud täpselt sama lõbusad ja vallatud kui need glamuursed peod, kus vallalisena käidakse. Pealegi on palju pingevabam pidutseda, kui igaks lauluks on tantsupartner olemas ja alati on teada, kellega koos õhtul koju minnakse.

Hea küll, mõned noorusajale tüüpilised kogemused on mul tõepoolest siiani kogemata. Näiteks ei ole ma kunagi pidanud taluma murtud südant, läbi elama lahkuminekuvalu ega vaevama enda pead sellega, miks mees mulle peale koos veedetud ööd tagasi ei helista. Kõige selle osas olen ma tõesti puhta roheline, kuid ausalt öeldes olen võrdlemisi õnnelik, et olen suutnud kogu seda südamevalu vältida. Ma saan täiesti aru, et need kogemused võivad olla laias laastus õpetlikud, kuid valdavalt on nad siiski ebameeldivad ja vabatahtlikult keegi neid endale kaela ei sooviks. Jah, ma ei tea, mis tunne on olla mahajäetud, aga ausõna, ma ei tahagi teada! Ma olen niiviisi palju õnnelikum!

Tänapäeval on nii tavaliseks saanud see, et inimesel on elu jooksul mitu suhet ja seetõttu on esimese partneriga kokku jäänud inimesed saanud täielikuks anomaaliaks. Filmides tundub kõik muidugi romantiline roosamanna, kuid päriselus tundub see inimestele pigem kui midagi naiivset ja imelikku. Oledki ainult selle ühe inimesega koos olnud? Kedagi teist proovida ei tahagi? Andke andeks, tõesti ei taha. Ma ei astunud sellesse suhtesse uisapäisa ja võtan seda tõsiselt. Ma olen enda mehega õnnelik ja meil on kõik hästi, ma ei kavatse seda kõike minema visata mõne palju ülistatud kogemuse nimel. Ma saan ilma nendetagi aru, et see, mis mul on, on suurepärane!