/nginx/o/2016/10/13/5952749t1h2050.jpg)
Vahel tundub mulle, et inimesed saavad lausa mõnu sellest, kui nende elude kõige tumedamad saladused küla peal teada on. Ka need tüübid, kes enda arvates eriti palju soppa ei loobi ja räppa ei paljasta, suudavad mu üle kallata lõputu infoga oma eraelust. Miks nad seda ometi teevad?
Käisin hiljuti väljas koos ühe paarikesega. Alguses oli meid suurem seltskond, aga pärast töönädalat kukkus väsinud professionaale baarist voodi poole nagu kastaneid puu otsast ja juba kesköö ajal jäimegi kolmekesi istuma. Mina tahtsin aga veel auru välja lasta ja mu sõpradel oli ka tähistamiseks põhjust, nii et tellisime aga uued joogid.
Mul ei ole mingit probleemi käia üksinda teatris, kinos ja restoranis ega ka kolmas ratas olla. Kes peab palju üksinda reisima, saab kiiresti üle piinlikkusest lasta laualt teine veiniklaas ära viia ning rahulikult telefoni, raamatu või inimeste jälgimisega aega veetes õhtut mööda saata.
Ka ei ole mul midagi selle vastu, kui mu vastas istuv paarike vahepeal hellusi vahetab või koos tantsupõrandal käib, ma suudan ennast vabalt vahepeal üksinda lõbustada. Küll aga muutub põrguks selline kolmene seltskond, kui paari vahel on pingeid. Pinged teadupärast kümnekordistuvad alkoholiga ja tihti antakse ka siis vaba voli sõnadele, mis muidu alla neelatakse.
Eriti hull on aga see, kui osapooltest üks või mõlemad lausa nautima hakkavad neutraalseid silmi, mis nende isiklikku tüli jälgivad. Kolmandast seltskonnas ei saa enam üleliigne ratas, vaid mingi haige auditoorium, kelle ees terve kaklusešõu välja mängida ning, mis kõige tähtsam, kellelt loodetakse saada kohtuotsus, mida iga nääklev paarika igatseb: kumb siis ikkagi süüdi on.
Mul on endalgi muresid!
Mis ma siis seal baaris nägin? Naine kutsus mind nurga taha suitsu tegema ja rääkis, et mees on tema palgatõusu peale kade. Mees tõmbas mind tualetijärjekorras käisest ja sosistas, et naine ei taha temaga abielluda. Selle peale teatas esimene, et teine ei ole talle sada aastat lilli toonud, ja teine, et esimene käib pigem üksinda trennis kui temaga käest kinni rabas jalutamas.
Ausõna, see oli kõik surmväsitav. Mul on endalgi muresid.
Olen ise lahutatud perekonna laps ja iga kord, kui oma sõpru kaklemas, lahku või tülli minemas näen, tuleb mulle üks asi meelde. Kui minu ema ja isa raha ja laste üle kohtus käisid, ütles ema alati, kui temalt asja kohta uudiseid küsisin: ma ei taha isa kohta midagi halba sinu kuuldes öelda.
Iseenesest ju tore ja märterlik, aga nagu emadega ikka, ei lõppenud jutt nii kiirest. «Ma ei taha midagi halba öelda, aga ta ei maksa alimente ja üldse on tema lahutuses süüdi ja mina olen ingel taevas.» jätkas ema. Olgu, ilmselt mitte täpselt niisuguste sõnadega, aga kes seda vana asja ikka mäletab.
Kui mõtlema hakata, siis tean ma ebanormaalselt palju oma sõprade ja tuttavate suhetest. Seda isegi ilma küsimata ja nõretavatesse südamest südamesse vestlustesse sekkumata. Inimestel lihtsalt on pöörane vajadus lehvitada delikaatse infoga oma isikliku elu kohta.
Ülidelikaatsed inspiratsiooniplakatid
Nad karjuvad naaberkorteris nii kõvasti, et ma kuulen kõik ära, nii kire kui pahameele. Nad postitavad sotsiaalmeediasse inspiratsioonipilte, mis ei ole üldse delikaatsed. No tõepoolest, kui mu raamatupidaja kümme korda päevas jagab imalaid luuletusi selle kohta, kuidas ainult armastusest usalduseks ei piisa, saan ju ometigi asjadest aru. Nad räägivad bussis kõva häälega telefoniga ja kirjutavad mulle öösel purjus peaga lehekülgede pikkuseid südamepuisteid.
Ja, ma kordan, see on nii väsitav.
Emotsionaalne liputamine on nagu poliitreklaam valimisaastal – selle eest ei ole võimalik põgeneda. Inspiratsiooniplakatitest võib muidugi kiiruga arvutis mööda kerida, aga õhk on ikkagi infost ja enesepaljastamisest paks. Kallid sõbrad ja tuttavad, üldse planeet Maa kodanikud, miks te seda teete? Miks te ei võiks mind jätta vahel lihtsalt oma muredega üksi, et ma tõesti ainult neile keskenduda saaksin?
Ning miks te panete mind ennast halvasti tundma, kui ma ei jõua, viitsi ega taha vastata hommikul haige peaga sõnumitele, kus uurite, mida teie kallim mulle ikkagi suitsunurgas rääkis? Teate, ma ütlen teile, kuidas tema mõtteid palju kergemini teada saada: küsige inimeselt endalt ja jätke mind mängust välja!