Martin Plaser: stereotüübid monoklis ehk vägivald aega ei küsi (1)

, Korrus3 asutaja ja maadlustreener
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Martin Plaser
Martin Plaser Foto: Marina Suvoroff

Kui trennist visata välja noormees, kes on kriminaalkorras karistatud lähisuhtevägivalla eest, on see karistus? Nii võib see võib olla esmapilgul, aga minu kogemus ütleb, et kui koolis halvadele hinnetele õppija või kakleja visata trennist välja, midagi paremuse poole ei muutu, kirjutab treener Martin Plaser.

Füüsiline trenn ja kontakt teiste inimestega peaks andma kehalise empaatia võime. Mehe tegudele ei ole õigustust, kohus on oma seisukoha võtnud. On klubi otsus, kas ta visatakse trennist või mitte. Küll aga tekib küsimus, kas Selver, Rimi, Neste ja näiteks loomaaed peaksid talt ära võtma kliendikaardid. Enamikul juhtudest on inimene trennis klient. Ta ei ole seal sunnismaine ori, pereliige, sugulane ega parteikaaslane. Ta ostab teenust. Ma ei näe väga palju võimalusi, et klubi saaks objektiivsetel alustel keelduda teenuse müügist. Mida saab teha, on näidata oma hoiakut ja tegeleda inimese parandamise ja kasvatamisega. Ka tingimisi vanglakaristus on võimalus, et ennast muuta.

Ükski klubi ei taha end siduda naisepeksuga

Trennides käib mitmesugust rahvast. Lapsi, kes erinevatest kodudest. Samamoodi nagu loodavad õpetajad, loodavad ka treenerid, et nende õpilasest sirguks keegi märkimisväärne. Naisepeks pole see teema, millega mõni spordiklubi ennast siduda sooviks, olgu siis tegu poksitrenniga, karate, taekwondo või mõne muu löögispordiga, kas või maadlusega. Meie, treenerid, ei kujunda vaateid selleks, ega treeni, et kuskil keegi saaks kodus peksa. Tõeline kahevõitlusala treener valib õpilasi, vajadusel lõpetab vägivaldse õpilase treenimise. Võitlusspordis on agressiivsus ringis, matil või puuris ja väljaspool seda ollakse rahul ja õndsad. Endaga rahul olijad suudavad seda. Enesekindel inimene ei kiusa.

Artikli kirjutamist palunud tuttav alustas oma peksa saamise lugu, parafraseerin kalambuurselt: «Ärimaailmas läbi löönud mees, peksab kodus naist...» Naaberkultuuris pidi tohlakas viitama armastusele... Sport reklaamib ennast läbi teatud märgusõnade. Olümpiamängud on kirkad ja selged. Allhoovused on midagi, mis rääkimist ei kannata. Dopinguskandaalid ei tee head puhta spordi kuvandile. Mõni teema on tabu, sellest rääkimine raske, otsitakse anonüümsust.

Tugeva mehe tugev naine

Vägivallaohvrid tahavad edasi minna. Aga nad ei saa, mälestuste eest ei põgene. Parim, mis teha saavad, on teisi hoiatada – ja korralikult. Vägivalla ohvriks langenud naised peaksid leidma mõistmist, aga ei oska otsida. Neil on adekvaatsusega probleeme. Miski muudab ratsionaalsuse, kultuuriliselt tasandilt kaob loogika ja tõstab iga järgneva sammu sõltuvusse eelmisest ja välistab tulevased. Peale kuuesajakahekümnendat koduvägivalla episoodi julgetakse rääkida sõbrannale, emale, helistada politsei või proovitakse põgeneda. Ebaõnnestunud katsel süüdistatakse ennast, õigustatakse kurjamit.

Miks? Kui oleks lihne vastus, siis ju oleks ka lihtne lahendus. Minu poole on kodus peksva mehe kaitseks pöördunud mitu naist. Kui soovitan teha poltiseisse avaldus, kaovad... Kas siis tõesti ei tunta, et sealt saab abi? Ma helistaksin ise, aga kuidas teatada kuriteost, kui pole seda näinud? Kuidas selgitada, kus, kes, kuidas ja millal? Kodus peksa saanud meestest kuuleb harva, aga nad on statistikas. Pakun, et keskmine Eesti mees viiks minu perega naistevahetuse saatesse sattudes prügikasti välja, pissiks istudes, et ei tekiks isegi ohtu prill-lauda üles jätta. Õhtused õlled unustaks kiiresti ja lastega käiks mänguväljakutel.

Tugeva mehe naine saab olla nii tugev ja võimas kui tal lastakse. Selleks lubajaks on naine ise. USA suurmehe naine suutis kannatada kõiksugust ja nüüd kandideerib ise presidendiks. Kujutan, et Lewinski skandaal tegi tugevamaks seda naist, meest ja pani proovile nende suhte. Mõni pidas Hillaryt naerualuseks, teine tugevaks. Mõni naine viskab mehe peale sekretäri panemist kodust välja, teine andestab... Kuni järgmise korrani või kuniks saab enda kätte tuumaportfelli ja nupu ning mine tea, võib-olla maksab kätte kogu meessoole.

Mul on tugev naine, ta vaidleb, räägib vastu ja mu artikleid ei laigi. Mis teen?! Sunnin? Aga kes maksab küttearved, toob lapsed lasteaiast, koristab autot, räägib lastele unejuttu, kontrollib e-kooli. Kes koorib kartuleid (harva sööme kartuleid), praeb liha? Kelle kord on vaba nädalavahetust sõpradega pidada? Sadu lahendeid vajavaid küsimusi pere eelarvest kuni suguseltsiga suhtlemise ja välispoliitikani.

Miks naised vastu ei võitle?

Dünaamilises suhtes on kompromissid ja kokkulepped. Kaks aastat tagasi hakkas mu abikaasa käima Korrus3 poksi- ja püstivõitluse trennis. Kui ta alguses lõi «nagu naine» ja ma ei vaevunud pead isegi eest võtma, siis mõne kuu möödudes suutis ta õpitud tehnika ja löögi jõu muuta piisavalt mõjusaks, et korra järele mõtleksin. 50 kilo kaaluvat naist ma ei karda, aga no ausalt öeldes, hea tabamusega lööks mind «nokki» küll. Usun, et peale trennis käimist on ta enam kui adekvaatne, et teab: sajakilose mehega pole mõtet «tüli norida». Oskab alandlikult taanduda, kuningale tuuakse sussid. Tegelikkuses on ta õppinud enda piire ja teab, et trenn on teda teinud enesekindlamaks. Tuumasõda pole veel alanud. Sinine silm ja veritsev nina on veel olemata. Jalaga pole munadesse saanud.

Kuumas peresuhtes on tuumanupp käeulatuses. Külma sõja korral eraldaks kiiresti külm lahutusemüür. Enamus naisi ei suuda ennast vastuvõitlejana näha. Enamus naisi on langenud stereotüüpide ohvriks. Ma ei räägi trennist, kus harjutatakse, mängitakse, lust löökide ja kaitsetöö kavalusest viib edasi. Ma räägin kontrollimatust raevust, segastest tunnetest, pimendavast vihast. Kas mees võib lüüa naist? Ei või. Kas naine meest võib lüüa? Ei. Aga kui mees lööb naist, kas naine võib lüüa vastu, aga mees?

Nii kaua, kui ma mäletan, on olnud normaalne, et tüdruk võib poissi lüüa, aga poiss vastu lüüa ei tohi. Lööd jalaga, kasvab jalg hauast välja, keelt ei ole ilus näidata, lõigatakse ära. Jaburad reeglid ja sõnakõlksud, aga nii nad räägivad. Vägivallal pole sugu, rassi, vanust. Vägivald ei küsi aega.

Ja viimase mõttena. Kui kuuleme lahutustest – «armastus sai otsa», «kasvasime lahku», «oli aeg minna edasi», «otsustasime vahepeal proovida lahus elamist» – millime neist on kõige tõenäolisemalt koduvägivallast (lähisuhtevägivallast) põhjustatud?

Tagasi üles