Maarja Kupits: konna keetmine ehk miks mina vägivaldsest suhtest ära ei tulnud

Maarja Kupits Foto: Erakogu

Üks ohtlikumaid mentaliteete inimeste hulgas on minu meelest samal ajal üdini inimlik «minuga ei juhtu». Selle arvele võib kirjutada väga suure osa õnnetusi alates olmevigastustest kuni liiklusavariideni. 

Paljud meist on kindlasti näiteks üle autotee läinud valest kohast või valel ajal. Mida te sel hetkel mõtlesite? «Ma ju vaatan, et autot ei tule!»? Muidugi te vaatate, tähendab, me vaatame. Aga kas te tõesti arvate, et need, kes sel viisil auto alla jäid, mõtlesid, et oh, nüüd jooksen täpselt auto alla? Ei, nad ka vaatasid ja nendega juhtus. Aga meiega ju ei juhtu.

Head ja moraalsed inimesed

Selle suhtumise kuri kaksikõde on igasugused üdini moraalsed väljaütlemised «mina ei teeks küll kunagi...!». Mida vanemaks ma saan, seda kaugemalt sedalaadi avaldusi vaatan. Tingiva kõneviisi eripäraks on nimelt olukorra oletuslikkus, mis minu meelest käib reeglina kaasas vastava kogemuse vähesusega.

Kui keegi näiteks väidab, et ta ei varastaks kunagi, tuleb mul alati meelde klassikaline näide Jean Valjeanist, kes olemuselt hea inimesena oli seda ehk isegi kunagi mõelnud, ent olude muutudes pidi valusalt oma sõnu sööma. Noor ilus kolumnist nimetab kõiki nuhkivaid naisi ajudeta argpüksteks? Jättes kõrvale küsimuse, miks vaid naisi, jääb üle siiski juurelda, kuidas kõnealune kolumnist ise tegutseks, kui elu on võtnud sellise pöörde, et nuhkimine on ainus viis midagigi tõele lähedast teada saada, ent teada saada on vaja.

Selliseid näiteid, kuidas elu inimeste moraalseid tõekspidamisi oma suva järgi painutab, võib tegelikult tuua lõputult. Sa ei istuks kunagi purjus peaga autorooli (midagi minu enda arsenali kuuluvat)? Aga kui sellest sõltub kellegi elu või tervis? Ja päriselt, mitte nii, nagu roolijoodikute vabandustes.

Tõsi, palju selliseid olukordi ikka ette tuleb – enamik meist ei pea kunagi kõhu täitmiseks varastama või kellegi elu päästma. Neid, kes satuvad suhtesse, kus teine pool nuhkimiseks põhjust annab, on kahjuks natuke rohkem, ent kui ise tunda saanud ei ole, ei oskagi seda olukorda realistlikult ette kujutada, mis annab omakorda võimaluse iseteadlikeks avaldusteks stiilis «mina ei teeks kunagi». See on oma olemuselt aga tegelikult enda paremakspidamine. Meie, kes me «kunagi ei...», oleme paremad ja tublimad kui need teised, kes «...», olgu selleks siis valetamine, petmine, nuhkimine...

Salakaval konna keetmine

Eriti jääb kõrva-silma, kui naised ütlevad, et nemad ei laseks enda kallal kunagi (lähisuhte)vägivalda tarvitada. Sedasorti avaldus on tõsiseltvõetav ainult ühel juhul – kui ütleja näol on tegemist naisega, kes on seda juba tunda saanud. Vastasel juhul... te ei tea, millest te räägite, isegi kui te seda ise raudselt usute. Ma tean, sest ma olen ise seda öelnud... ja kolinaga põrunud.

Lähisuhted on keerulised – need suudavad muuta inimesi nii väga nõrgaks kui ka vastupidi, väga tugevaks. See, kuidas kõige lähedasem inimene kõige rohkem haiget teha suudab, on midagi fenomenaalset ja sürreaalset, mille käsitlemiseks jääb ka mitmetest raamatutest väheks. Küll aga võin ma öelda, et «miks sa ära ei tulnud» ja «mina ei laseks endaga iialgi nii teha» ei ole kohe kindlasti teema. No ikka üldse ei ole teema.

Ma olen hiljem võrrelnud lähisuhtevägivalda konna keetmisega (loomakaitsjatele: see on metafoor. Ma ei ole ühtegi konna keetnud ega kavatse seda teha). Nimelt kui panna konna keetes pott tulele ja konn kuuma vette, hüppab ta sealt kuumust tundes välja ja mingist keemisest pole juttugi. Seega tuleb konn panna külma vette ja lasta veel vaikselt soojemaks minna. Ja konn ei saa arugi, millal ta ära keeb.

Ma tean, et see ei kehti kõikide puhul, ent minuga just niimoodi tehti. Kui mu eks oleks minuga kohe alguses käitunud nii, nagu kolmandal kooseluaastal, oleksin ma ta ilmselt kapitaalselt välja naernud ja tagasi vaatamata minema kõndinud. Paraku on vägivaldsed inimesed tihti suurepärased manipulaatorid ja ohver ei saa arugi, mis temaga toimub, enne kui juba hilja.

Mis hullemgi veel – ohver hakkab tihti arvama, et vägivalduril on õigus ja ta ongi halb naine, alaväärtuslik inimene, ise süüdi, ja kõik see muu haige sitt, mida sellised inimesed oma ohvrile osavalt ja järjekindlalt pähe taovad. Mul läks selles osas lõpp veidi kergemini – minu näol on tegemist keskmisest veidi kangema karakteriga ja meil ei olnud lapsi, ühiseid kohustusi ega muud pikemas perspektiivis siduvat. Ent paljudel on, mis annab vägivaldurile veel täiendavat mänguruumi.

Seetõttu kirtsutan ma teinekord avalikult nina kui naiselt, kes jobu mehe üle kaebab, küsitakse üleolevalt, et mis sa selle jobuga lapsed said siis, kuidas sa õigel ajal ei näinud, et jobu on jobu? Siinkohal õpetussõnad – jobuksolemine ei paista sugugi alati kohe välja. Pahatihti ei paista see kodust väljapoole ka hiljem. Ja enne, kui järgmine kord ütlete «ma ei teeks kunagi...», mõelge hästi järele, kui te ei tea päris kindlalt, millest räägite. Hüpoteetiline kogemus siinkohal ei loe.