N Liidu esimene proua Jekaterina Kalinina – Eesti töölisneiust bolševistliku Kremli võimuladvikusse

Jekaterina Kalinina, Nõukogude Liidu esimene daam, tõeline nõukogude naine. Foto: www.karavan.tver.ru

Ilmselt ei ole palju neid, kes mäletaksid, kes oli Mihhail Kalinin. Võib-olla meenub temanimeline tänav ja linnarajoon Tallinnas või tuleb tuttav ette linnanimi Kaliningrad. Meeldetuletuseks – ta oli Kesktäitevkomitee ja hiljem NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi esimees aastail 1919-1946. Seega formaalselt NLi riigipea, kuigi tegelik võim kuulus loomulikult Leninile ja Stalinile. Enne seda töötas ta lühikest aega Tallinnas Volta tehases metallitöölisena ja abiellus eestlanna Jekaterina Lorbergiga.

Eesti tüdruku sattumine Peterburi töölisliikumisse

Jekaterina Lorberg sündis 2. juunil 1882 Paide lähedal Esnas. Tal oli kaks venda ja kaks õde. Isa oli päeviline, ema pesunaine. Jekaterina sai vaid alghariduse. 11-aastasena asus ta tööle Tallinna tekstiilivabrikusse. Varasest noorusest oli ta juba haaratud sotsialistlikest ideedest, hakkas osa võtma illegaalsest poliitilisest tegevusest ning streikidest. Põgenedes tsaaripolitsei eest, siirdus ta koos õega Peterburi, kust leidis palju mõttekaaslasi. 1905. aastal kohtus ta Tatjana Slovatinskaja juures esimest korda temast seitse aastat vanema Mihhail Kalininiga, kes oli siis veel lihtsalt treial tehases, bolševike ja Lenini toetaja. Ta jättis Mihhailile esmakohtumisel väga hea mulje: «Selline armsake! Ta peaks tüdrukutega ringtantsu tantsima – aga vaata vaid – meie inimene, revolutsionäär!»

1906. aastal astusid nad Mihhailiga kodanlikku abiellu. Neil sündis kaks poega ja tütar. Elama asusid nad Kalinini kodukülla Verhnjaja Troitsasse, Tveri kubermangu, kus naine pühendus kodule ja lastele. Külaelanikud ei võtnud teda just soojalt vastu, sest eks Mihhailissegi ei suhtutud seal eriti hästi. Oli jätnud kodutalu laokile, põllud sööti ja putkanud linna. Naisegi tõi nüüd võõrsilt – pikakasvulise, sihvaka, väärika, punapõskse, nöbininaga. Kuid majapidamise lõi korda ja pani kõik asjad paika. Talus elasid Kalininid mõnda aega, siis viis poliitiline elu nad tagasi Peterburi. Jekaterina oli mehele pühendunud naine, kes osales aktiivselt poliitilises elus ja toetas igati Mihhaili karjääri.

Jekaterina töötas pudelivabrikus ja sai bolševike partei liikmeks. 1910. aastal naasis naine koos pesakonna lastega tükiks ajaks külla tagasi. Eestlanna tegeles lastega, majapidamisega ja ootas meest. Räägiti, et mees oli revolutsioonilise tegevuse eest arreteeritud. 1914 algas sõda ja naine sõitis sagedasti Peterburi vahet, jättes lapsed Mihhaili ema hoida. Nüüd polnud see enam saladus, et Kalinin istus vangis. Jekaterina soovis 1916 talle koos lastega Siberisse eksiili järgneda. Elavad ju inimesed igal pool, kuid pere peab olema koos. Kodu ilma meheta pole õige kodu. Veebruarirevolutsiooni järgne valitsus andis Kalininile amnestia ja pere sattus Verhnjaja Troitsa ja Siberi tare asemel Kremli punaste müüride taha.

Üleliiduline naisvanem

Oktoobrirevolutsiooni järel valiti Mihhail Ülevenemaalise Täitevkomitee esimeheks ja ta hakkas kuuluma partei siseringi. 1922 tõusis Kalinin juba Kesktäitevkomitee esimeheks. Kremlis jagasid nad korterit Trotski pere ja nende lastega. Kreml oli tol ajal suuresti muudetud punavõimu aparaadi perekondade ühiselamuks. Mingit luksust ja privileege seal polnud, kuid see oli siiski õukond, peremeeste ja teenijatega. Autojuhid, kokad, koristajad, lapsehoidjad, ihukaitsjad. Jekaterina, kes oli hea suhtleja, sõbrunes seal paljude teiste parteilaste naistega, sealhulgas Krupskajaga. Jekaterina ei ihanud millegagi silma paista, suhtus teistesse hästi, tal oli kirglik soov olla kasulik ning asjaajamistes täpne ja korralik. Ta aitas organiseerida koole ja lastehoidusid, tegi läbi õendusabi kursused, õppis kirjutama ja murdis peatselt välja majapidamistööde ringist.

Mihhail Kalinin koos oma sõbra ja seltsimehe V.I. Leniniga. Foto: Mary Evans / Scanpix

1919. aasta suvel ühines Jekaterina oma mehe, Kamenevi ja Lunatšarskiga agitpropagandarongiga «Oktoobrirevolutsioon». See oli tolleaegne omamoodi liikuv massiinformatsioonivahend, kus jagati kirjandust, peeti loenguid, näidati filme ja konfiskeeriti vilja talupoegade salvedest (oli ju näljaaeg). Jekaterina osutus rongi teekonnal heaks administraatoriks. 1921. aastal tõmbus ta sellest kõrvale ja siirdus koos lastega aastaks Troitsasse. Ilmselt oli selle põhjuseks probleemid isiklikus elus. Mihhailile nimelt meeldisid väga naised. Ta vahetas tihti armukesi. Eriti meeldisid talle Suure Teatri baleriinid.

Tagasi Moskvas 1922 adopteeris Jekaterina kaks orbu ja sai asedirektori koha kudumisvabrikus. Selleks ajaks oli Mihhailil juba praktiliselt uus naine – majapidajanna Aleksandra Gontšakova, endine õukondlane. Kremli naised ei saanud jätta osatamata: «Ilus, intelligentne, haritud, mitte selline lihtlabane tšuhnaa.» Aleksandra võttis kohe käsile majapidamise ja lapsed ning seejärel Kalinina abikaasa.

Kuidas saada tõeliseks nõukogude naiseks?

1924. aastal jättiski Jekaterina oma lapsed majapidajanna hooleks, samuti mehe ja suundus koos Valentina Ostroumovaga, kes oli Kalinini aparaadis töötav stenografist ja tema lähim sõbranna, kirjaoskuse levitamise agitringsõidule Altaisse. Ta kirjutas abikaasale:

«Ma ei olnud päris inimene Moskvas. Ma olin võltsfiguur selles ringkonnas, kuhu ma kuulusin ainult läbi sinu. See oli ebaaus olukord. Paar inimest olid minuga siirad, aga ülejäänu oli kõik vale ja teesklemine ja see muutus mulle vastikuks. Seepärast, et ma kuulusin kõrgemasse ringkonda, ei võinud ma rääkida ja mõelda, mida ma tahtsin, millele oli õigus teistel, reatöölistel. Kõrg- ja keskklassi kommunistide poolt öeldi mulle seda otse näkku. Mis juhtus nende ideaalidega, mille eest me võitlesime, kui nüüd on partei jagunenud ühiskondadeks ja isegi erinevateks klassideks? Sa ei saa teha rukkist saia – kui nad tahavad inimesi sorteerida, siis võivad nad minu välja jätta. Ma ei vaja autosid ja privileege ja ma ei vaja võltsaustust – kõik see takistab inimesi nägemast mind sellisena, kes ma tegelikult olen – lihtne tavaline kangur, reatöötaja.»

Ta ei suutnud kokku panna oma veendumusi ja tolleaegsesse võimueliiti kuulumist. Nepi ajal tekkinud kihistumine ja pärast Lenini surma alanud võimuvõitlus eliidi ladvikus ei läinud kokku Jekaterina siira usuga bolševismi. Naisel oli tahtmine realiseerida end kui isiksust töötava, iseseisva nõukogude naisena.

Sellele vaatamata oli Jekaterina endiselt pimesi truu parteile. Teada saanud oma venna Vladimiri tegevusest enne revolutsiooni tsaari ohranka nuhina, veenis ta oma venda end üles andma ja ähvardas vastasel juhul seda ise teha. Tema vend arreteeriti 25. septembril 1924 ning tunnistatigi kontrrevolutsioonilises tegevuses süüdi ja lasti maha.

Vahepeal Moskvasse tagasi tulnud ja üritanud mõnda aega pealinnas elada, sõitis ta Pariisi Pasteuri instituuti ravile. Neil aastatel lubasid Kremli naised endale kapitalistlikku ravi. Tervenenuna hakkas ta tööle suurte teraviljasovhooside organiseerimisel. 1931. aastal põgenes ta jälle Altaisse. Ta töötas hüdroelektrijaama ja partei puhkekodu ehitusel, kasvatas põrsaid ja haris aiamaad. Tundub, et ta oli seal perenaisena ja ühiskondliku elu aktivistina üksi väga õnnelik. Ta aitas kaasa kollektiviseerimisele ega häbenenud kasutada oma nime ja sidemeid krai arendamiseks. Lapsed olid juba suured ja mehega sidusid teda vaid seltsimehelikud suhted. Nelja aasta pärast pöördus ta tööst väsinuna tagasi Moskvasse, aga mitte enam Kalinini juurde.

Suur Terror

Mihhail Kalinin oli Stalini võimule kerkimisest peale kuulunud tema lähimasse siseringi. Ta kirjutas alla igale Stalini dekreedile, aitas tal kõrvaldada endisi võitluskaaslasi ja surma saata parteijuhile mitteallujaid. Ükskõik kui kõrgele positsioonile Venemaa võimuladvikus oli tõustud, keegi ei saanud kindel olla oma julgeolekus. Kalinin oli üks vähestest, kes repressioonidest puutumata jäi, kuid see ei käinud tema naise kohta, kuigi Jekaterina töötas 1936-1938 Vene SNFV Ülemkohtus.

1938 arreteeriti Jekaterina vennapoeg Mihhail Lorberg ja süüdistati teda kontrrevolutsioonilises tegevuses ja spionaažis. 14. aprillil 1939 lasti ta maha.

1939. aasta 25. oktoobri hommikul helistati Jekaterinale ootamatult Kremlist ja paluti tulla õmblusateljeesse uue kleidi proovile. Kuid teda ootasid seal ees hoopis teised mehed… Kalinina vahistati NKVD Riikliku Julgeoleku Peavalitsuse 2. osakonna poolt süüdistatuna «nõukogudevastases tegevuses ja sidemetes trotskistide ja parempoolsetega» ning saadeti Lefortovo vanglasse ülekuulamisele.

Tegelikuks põhjuseks oli see, et Jekaterina oli avameelselt rääkinud Stalinist ühes oma vestluses Valentina Ostroumovaga, nimetades teda «türanniks ja sadistiks, kes tappis Lenini järgijad ja miljoneid süütuid inimesi». Algul pidas ta end ülal vapralt, sest lootis, et tema mees teeb midagigi tema päästmiseks. Pealegi loobiti talle algul näkku lihtsalt üldsõnalisi süüdistusi spionaažis ja kontrrevolutsioonilises tegevuses. Edasi läksid ülekuulamised rängemaks ja lõppesid tema hoidmisega jääkülmas keldris ilma riieteta ja poolsurnuks peksmisega. Ta ei pidanud katsumustele vastu ja tunnistas end süüdi kõiges, milles teda inkrimineeriti.

Jekaterina mõistis NSV Liidu Ülemkohtu Sõjakolleegium süüdi 22. aprillil 1939 paragrahv 58 alusel ja määrati 15 aastaks töö- ja paranduslaagrisse, kodanikuõiguste äravõtmisega viieks aastaks. Ta saadeti Akmolinski naistelaagrisse, mis oli avatud just aasta tagasi. Kasahstani ALZIR oli negatiivses mõttes unikaalne – kodumaareeturite naiste laager, ainukene omasugune GULAGi arhipelaagis, mis rajati kinnipidamiskohana naistele, kelle mehed või isad olid süüdi mõistetud poliitiliste paragrahvide alusel.

Tänu mehe positsioonile ja vanglas ruineeritud tervisele sai Kalinina laagris siiski kergemat tööd. Ta määrati pesumajja, kus tema ülesandeks oli teiste vangide pesude puhastamine tingudest ja täidest. Talle lubati isegi kohtumisi lastega.

Sunnitöölaager laastas täielikult naise tervise. 63-aastaselt tunnistas laagri meditsiinikomisjon ta invaliidiks.

Rehabiliteerimine

9. mail 1945, sõja lõpu päeval, kirjutas Jekaterina Stalinile armuandmispalve, kus tunnistas oma eksimusi, mis «polnud tehtud mitte teadlikust vaenulikkusest, vaid pigem olukorra mittemõistmisest  ja vähesest kriitilisest suhtumisest ümbritsevatesse inimestesse». Räägitakse, et selle kirja koostanud tegelikult lapsed isa dikteerimisel ja Kalinina õde käinud laagris ja sundinud Jekaterinat sellele alla kirjutama. Viimane polevat tahtnud seda teha, sest ikka veel ei tundnud end milleski süüdi olevat.

Mihhail Kalinin oli aastatel 1931-1946 NSVL Kesktäitevkomitee juures asuva Kohtuasjade Läbivaatamise ja Kontrolli Komisjoni esimees ja tavaliselt kirjutas tema armuandmispalvetele resolutsiooni. Kuid nii ei ole see Jekaterina kirja puhul.

Hoopis NSVL ÜN Presiidiumi sekretär A. Gorkin pani Kalinina armuandmispalvele resolutsiooni: «Armu anda, ennetähtaegselt vabastada karistuse kandmisest, eemaldada õigusepiirangud ja süüdistused.»

Juunis 1945 Jekaterina vabastati. Mehe juurde ta tagasi ei pöördunud, vaid elas tütre juures maamajas. Kalinin suri 70-aastaselt 1946. aastal maovähki. Jekaterina elas veel 14 aastat. 1954. aastal ta rehabiliteeriti täielikult.

Kuigi ta oli tegelikult riigi esimene daam, ei osanud ta seda kunagi olla. Jekaterina jäi inimeseks rahva seast ja püüdis siiralt olla tõeline nõukogude naine.