Maarja Kupits: naine autolukksepaks ei sobigi?

Maarja Kupits Foto: Erakogu

Eelmisel nädalal minu veeklaasis tavapärasest pisut kõvemini puhuvate tuulte lainel sattusin mõtlema sugude erinevusele ja rollile minu elus. Muuhulgas kerkis esile ka feminismi ja minu vaimsete võimete äärmise piiratuse teema.

Sissejuhatuseks võib öelda, et ma ei pea end tegelikult feministiks, ei ole kunagi pidanud ja ilmselt ei hakka ka. Sellegipoolest ei ole sugu minu jaoks kunagi inimest määranud. Nii kaua kui ma end mäletan, olen ma selle nö tunnuse inimeste kohta lihtsalt teadmiseks võtnud ja sarnaselt näiteks kasvule on see jäänud taustainfoks.

Feminist enese teadmata?

Küll aga mäletan ma seda, kuidas veel enne, kui ma feminismist ja sajast muust –ismist teadagi sain, häiris mind kellegi soo põhjal mingite järelduste tegemine või hinnangute andmine:

«Ise veel tütarlaps!»

«Matemaatika on ju ikka rohkem poiste rida...»

No näiteks nii. Seda, miks tütarlapsed kuidagi teisiti peaksid käituma või matemaatikas nõrgemad olema, ei vaevunud keegi miskipärast vettpidavalt selgitama. Uurimused, mille kohaselt reaalalad ja naisterahvad kokku ei käi, ei veena paraku noort inimest, kelle tulemused sinnamaani iseenda eest rääkinud on. Õnneks vaatas mu põhikooli matemaatikaõpetaja just viimaseid, mitte mu isikukoodi esimest numbrit ja ka käsitöö- ja kodunduse õpetaja andestas mu vastumeelsuse lõigete ja triikimise suhtes.

Rohkem või vähem oli sarnasest eelarvamusest mõjutatud ka mu lähedaste seisukoht potentsiaalsele erialavalikule – tahtsin nimelt väga minna autolukksepaks õppima. Tõele au andes oli neil konkreetse eriala suhtes tegelikult õigus, aga mitte mu soo, vaid pigem kehaehituse tõttu. Viisakalt väljendudes ei oleks ma näiteks aastasadu tagasi olnud just hea investeering talu tulevikku.

Põllukündmiseks või muudeks rasketeks töödeks ei ole mul füüsilist jõudu ja kui mõni pahaaimamatu kosilane oleks siiski lõksu langenud, oleks ta tõenäoliselt üsna üürikese aja pärast austavasse leseseisusesse jõudnud, kui noor perenaine oma elu esimeses nurgavoodis kurvalt hinge oleks heitnud. Seega ma möönan, et lähedastel oli erialavaliku suhtes lõppkokkuvõttes õigus, aga mitte seetõttu, et ma olen naine, vaid kuna mind valiti kehalise tunnis alati viimasena põhjusega. Ja nende vahele ei saa võrdusmärki tõmmata.

Või siis auto-mototeemad. Kui sellise ala või hobiga tegelevatelt meestelt küsitakse, miks nad sellega tegelevad või miks neil selline auto on, ei mõelda selle all tegelikult «mis sul viga on?». Võite üsna kindlad olla, et kui selline küsimus esitatakse naisterahvale, siis just seda mõeldakse. Mõni julgem ütleb välja ka, eriti nüüd, kus mul on laps, sest võiks ju juba ometi mõistus pähe tulla ja tegeleda... millegi muuga (loe: naiselikumaga. Mõttekamaga. Kas arvutimängud sobivad?).

Ausõna, ma tegelikult…

Huvitaval kombel peidab selline suhtumine end inimeste sees küllalt kavalalt. Näiteks üks mu endine elukaaslane oli arvamusel, et naised ongi juba vaikimisi vähemvõimekad, ja ükski naine ei saagi milleski kunagi sama hea olla kui mees, paremast rääkimata. Seda suutis ta varjata nii hästi, et ma jõudsin juba temaga kokku kolida, ja alles siis hakkas see suhtumine vaikselt avalduma. Näiteks oli ta kindlasti minust parem autojuht, sest ta oli Mees, ja nii pidi see ka igavesest ajast igavesti jääma, ilma igasuguse minupoolse arenguvõimaluseta.

Mul ei ole sugugi raske tunnistada, et ta võib-olla isegi oli parem ja ehk on seda siiamaani. Mis mind ärritas, oli tema põhjendus sellele ja see, et tal läks näiteks autokoolis ka koos oma püksisoleva sõbrakesega minust kauem aega, ei omanud tähtsust. Lisaks oli ta täiesti veendunud, et selsamal sekundil, kui ma omale võimsa auto ostan, sõidan ma end plaks vastu betoonseina puruks (sest nii palju mõistust, et mitte gaasipedaali sissejuhatuseks põrandasse lüüa, mul naisena ju olla ei saa... kõlab absurdselt, aga just seda ta uskus). Kogu see suhe päädis muidugi täieliku hävingu ja mitme erineva fiaskoga, ent betoonseina ma sõitnud pole.

Küll aga õppisin ma sellest suhtest ilmselt terveks ülejäänud eluks muuhulgas, et on inimesi, kellele midagi tõestama hakata pole mõtet. Nad ei usu ükskõik milliseid fakte või argumente, kui need nende maailmapildiga ei sobi. Kui selline inimene tahab kedagi rumalaks, üleolevaks, harimatuks, ülbeks, koledaks, ükskõikseks, paksuks või lihtsalt ebameeldivaks pidada, võib kõnealune isik oma naba paigast tõsta vastupidist tõestada püüdes, ent mitte midagi ei muutu. Seega pole mõtet oma energiat sellele raisata ja tasub lasta inimestel arvata, mida nad tahavad – sest nad teevad seda nagunii.