Heidi Ruul kaugsuhest: Skype'i vahendusel orgasmide sünkroonimine ja piinav igatsus...

Heidi Ruul Foto: Taimo Tammik

Kaugsuhtes olemine on põhimõtteliselt sama, mis vallaliseks oleminegi – mõlemad osapooled on karmis reaalsuses stabiilselt üksinda. Ainuke erinevus on see, et vallalised saavad vabalt päiseid kandamata väljas käia, kas või takso tagaistmel iga oma maist iha rahuldada ning nende jaoks on see ikka lihtsalt üks järjekordne nädalavahetus… 

Kaugsuhte harrastajad saavad aga igal õhtul üksinda kodus ulguda. Ainsaks lohutuseks fakt, et kuskil umbes 1600 kilomeetri kaugusel on veel keegi, kes on täpselt sama muserdavas olukorras kui sina. Tuleb lihtsalt loota, et asi on kõike seda väärt ja kumbki teist lõpuks kõiki neid kasutamata jäänud võimalusi kahetsema ei hakkaks.

Igaüks vajab lähedust ja füüsilist kontakti ning just see on asi, millest kaugsuhte puhul kõige rohkem vajaka jääb. Need, kes usuvad veendunult, et elavad endiselt üheksakümnendatel, võivad antud juhul julgelt telefoniseksi proovida.  Moodsam rahvas otsib välja Skype’i, mis reklaami järgi peaks küll sõprade ja perekonnaga suhtlemiseks mõeldud olema, aga mida 90 protsendil juhtudest tegelikult lihtsalt mõnusalt koduse porno vahendamiseks kasutatakse. Aga isegi see on lõppkokkuvõttes halb idee, sest täielikku rahuldust ei saa veebiseksist ka kõige vilunum pervert ning kogu protsess annab vastupidiselt esialgsele eesmärgile siiani kogunenud seksuaalsele frustatsioonile vaid mõõtu ning kaalu juurde! No palju õnne – jälle afäärile sammukene lähemal. Ja oi seda valu ja hingepiina, mis sellega kaasneb…

Kogu see vahemaa poolt tekitatud lakkamatu teadmatus võib hinge seest närida. Mida ta praegu teeb? Kellega ta on? Miks ma temas kahtlen? Millal ma teda ometi uuesti näha saan? Miks me seda teineteisele ometi teeme? Millal see ootamine ometi läbi saab? Oi, näe, kallistav paarike tänavanurgal – ma vihkan teid (jah, tegelikult olen lihtsalt kohutavalt kade…).

Jah? Jah!

Kõik, mida just lugesid, on see, mida ma kaugsuhetest siiani arvanud olen. Täna, olles ise valiku ees, kas ise seda sama rada käima hakata või kanna pealt ots ümber pöörata, tundub kõik eelnevalt mainitu kuidagi… tühine.

Olen viimaste nädalate jooksul mõelnud lakkamatult sellele, kas ma päriselt suudaksin kaugsuhtes olla. Mingi stoiline, ent stabiilne rahu minu sees ütleb, et jah! Jah, ma olen nõus vajadusel Skype'i vahendusel orgasme sünkroonima ning õhtuti kaisus vedelemise asemel end lakkamatu igatsusega piinama. Jah, ma lepin hommikuse suudluse asemel ühe nunnu sõnumiga. Jah, ma tahan Sinuga koos rõõmustada ja kurvastada– isegi kui Sa oled kaugel… Jah, jah, jah!

Osavõtt pidi ju pool võitu olema? Ja julge hundi rind keskmisest rasvasem? Ma siiralt loodan, et need sõnakõlksud peavad vähemalt antud juhul paika. Ma pole kunagi allaandja olnud ning ei hakka selleks ka nüüd. Usku peab olema, siis võivad ka kõige võimatumad asjad äkitselt võimalikuks muutuda.

27 päeva veel….