Kaugsuhte harrastajad saavad aga igal õhtul üksinda kodus ulguda. Ainsaks lohutuseks fakt, et kuskil umbes 1600 kilomeetri kaugusel on veel keegi, kes on täpselt sama muserdavas olukorras kui sina. Tuleb lihtsalt loota, et asi on kõike seda väärt ja kumbki teist lõpuks kõiki neid kasutamata jäänud võimalusi kahetsema ei hakkaks.
Igaüks vajab lähedust ja füüsilist kontakti ning just see on asi, millest kaugsuhte puhul kõige rohkem vajaka jääb. Need, kes usuvad veendunult, et elavad endiselt üheksakümnendatel, võivad antud juhul julgelt telefoniseksi proovida. Moodsam rahvas otsib välja Skype’i, mis reklaami järgi peaks küll sõprade ja perekonnaga suhtlemiseks mõeldud olema, aga mida 90 protsendil juhtudest tegelikult lihtsalt mõnusalt koduse porno vahendamiseks kasutatakse. Aga isegi see on lõppkokkuvõttes halb idee, sest täielikku rahuldust ei saa veebiseksist ka kõige vilunum pervert ning kogu protsess annab vastupidiselt esialgsele eesmärgile siiani kogunenud seksuaalsele frustatsioonile vaid mõõtu ning kaalu juurde! No palju õnne – jälle afäärile sammukene lähemal. Ja oi seda valu ja hingepiina, mis sellega kaasneb…
Kogu see vahemaa poolt tekitatud lakkamatu teadmatus võib hinge seest närida. Mida ta praegu teeb? Kellega ta on? Miks ma temas kahtlen? Millal ma teda ometi uuesti näha saan? Miks me seda teineteisele ometi teeme? Millal see ootamine ometi läbi saab? Oi, näe, kallistav paarike tänavanurgal – ma vihkan teid (jah, tegelikult olen lihtsalt kohutavalt kade…).