/nginx/o/2016/09/30/5900505t1h8fdf.jpg)
Ma armastan blondiininalju, oma blondidel hetkedel olen ise reaalne materjal nende loomiseks. Ootamatud seigad, kui piltlikult öeldes jooksen peaga lahtise ukse koos piitadega maha. Enda üle peab naerda oskama, piiluge teiegi ühe tavaelus eluga kenasti hakkama saava blondi päevadesse, mil aju korraks hangub ja imelikke liigutusi sunnib tegema. Eneseiroonia ja naer on terviseks.
Mälu veab alt. Otsisin käekotist kulmupintsette, leidsin valuvaigistite blisterlehe ja rõõmustasin: «Juhhuu, võtan kohe ühe!» Siis meenus, et mul ei valuta kuskilt, panin tabletid käest ja otsisin pintsette edasi.
Tuikumiseni väsinud olles olen hakanud järgmiseks hommikuks äratust panema, aga samas nii udu olnud, et äratuskella äpi asemel avasin Taxify ja tellisin takso. Väsinud aju on ikka imeline!
Taksojuhtide hirm ja rõõm. Kui oma eksmehest lahku läksin, oli päris keeruline õppida ringi teiste juhtidega sõitma, olin harjunud ainult kaasaga roolis. Seetõttu juhtusin ka tihti takso esiistmele, muidu sõidan taksodes alati taga. Pikantselt tihti kummardusin peale maksmist automaatselt juhi poole, et head aega musi anda ja sekund hiljem kohkusin nende üllatunud pilkudest.. Selgitasin alati punastades, miks ennast nii lähedusse pressisin, aga kõik vist ei jäänudki mu selgitusi uskuma vaid pidasid mind kohmakalt pealetükkivaks flirtijaks.
Salapärased lisakilod? Pigistasin number väiksemad teksad jalga, märkamata, et valed püksid. Haarasin kuivamast ja surusin ennast sinna ropendades sisse, et kurat võtku, pesust tulles kisuvad nii sangad välja. Nööbi panin kinni selili olles. Kuna eelmisel nädal tundus, et need hakkavad mulle suureks jääma, oli mu äng käegakatsutav. Järgmisel hommikul leidsin garderoobist õiged teksad, mis oleksid pidanud pessu minema, aga blondu ajas vähe sassi jälle asjad, ja haaras kapist kunagi ostetud motivatsioonipüksid. Polnudki üleöö megakilosid kogunenud!
Kööki ei tasu ronida
Ettevaatust, köök! Hämaras köögis on kaneel ja suitsutatud paprika üsna sarnase väljanägemisega, avastas Marin «kaneelikohvi» maitsnuna.
Ka unisena ei peaks ka kööki asja olema, maitsemeeltele kahjulik. Tudisin lõunauinakut, ärkasin ja läksin kööki, et veidi vett juua. Haarasin kraani kõrvalt säravrohelise pudeli, lonksasin punnsuutäie nõudepesuvahendit ja sõin peale läkastamist selle rõveduse unustamiseks kitsejuustu peale.
Sotsiaalmeedia geenius. Töökaaslane lendas puhkama, tegi Tallinna lennujaamas Facebooki check-ini ja Lennujaama lingi juures näitas teisi sõpru, kes samuti oma sealolekust sotsiaalmeedia kaudu teavitanud on. Loomulikult mõtlesin esimese hetkega, et oi kui huvitav, kolleeg võtab mu sõbrannad Türki kaasa, aga siiani pole jutuks tulnud, et nad teineteist tunnevadki!
Teine juhuslik mõtisklus hommikul Facebooki sirvides: «Näe, sel aastal on Heidil ja Fredrikul ühel päeval sünnipäev, nii kenasti ühele ajale sattunud!»
Kolmaski – tahtsin emotsionaalselt sõbrannade grupis jagada uut kõrgtaset seksimaastikul. Nimelt hakkasin peale seksi nutma, sest mul oli nii hea ja see tundus piisavalt jagamisväärse momendina. Blondiinihetkeks teeb selle see meeleolukas nüanss, et kirjutasin selle jutu esimese hooga ühe toitumisgrupi kommentaaridesse, sest see oli lihtsalt parasjagu lahti ja silme ees.
Suurepärane suhtekorraldaja. Pidin võõra inimesega small talk’i ajama. Enamasti pole mul sellega probleemi, aga vahel aju hangub katastroofiliselt. Istusin ühe võttegrupi liikmega nõupidamiste ruumis, tarvis kahekesi viis minutit vaikust ära sisustada. Algus polnud halb, noormees rääkis oma harrastatavast võitluskunstist, mis polevat mitte mingi labane rapsimine, vaid ikka vaimne ja sügav. Nimi mulle kahjuks meelde ei jäänud, küll aga suutsin tühja pilguga küsida: «Kas see on siis see, kus võistlustel saate matil kokku, teretate vaikiva kummardusega ja peale seda kohtunik otsustabki kumb võitis?» See ei olnud just parim jäämurdja.
Tehnikageenius tegudel
Märkamatu randmeliigutusega blokkisin kallimalt tulevad kõned ära. Kogu tööpäeva susisesin vihast, et raisk, ei helista ka mulle, koostasin peas mahajätmisekõnesid ja tegin ajus märkmeid, kuidas ikka võimalikult valusalt nähvata. Kui ta, vaeseke, taipas lõpuks kontorist lauatelefonilt helistada ja küsida mis mu telefoniga lahti on, tõmbasin muidugi poole sekundiga tagasi nunnuks ja sain kõne seaded ka korda.
Tehnikatark. Põhimõtteliselt parandasin ühel päeval ära oma telefoni. Mure seisnes selles, et aku ei täitunud. Panin aga juhtme teise otsa ka seina ja probleem lahenes hetkega!
Nõudepesumasinal oskan kasutada vaid kaht programmi, nühkisin kord liighoogsalt koristades nuppudelt kirjad maha ja ei tea nüüd enam, mis tsükkel kuskil nupuasetusel asub.
Ühel soojal suveõhtul jalutasin läbi Hirvepargi kodu poole, seltskond murulistujaid palus neist pilti teha. Muidugi teen! Võtsin mulle ulatatud kaamera pihku ning jäin seda näppude vahel keerutama ja hõõruma, aru saamata kuidas ekraan aktiveerub. Paraku oli tegu vana seebika, mitte digikaameraga, saades aru, et ma seda moodsa inimesena käsitleda ei oska, näidati viisakalt, kust august läbi pean vaatama ja sain need pildid läbi häda tehtud.
Võta kahe käega sealt, kuhu ühe käega panid. Kaotasin paar kuud tagasi postkastivõtmed ära. Otsisin kõik kingad, mantlitaskud ja käekotid läbi. Tegin suurpuhastuse, töötlesin läbi kõik mööblialused. Vaatasin kohtadesse, kuhu pahandusekäpast kass need veeretada oleks võinud. Uut pangakaarti urgitsesin postkastist välja näpitsate ja kääridega, ravikindlustuskaardi tellisin kontorisse, telefonikaaned ja muu pudi netipoodidest läks kõik pakiautomaati, kust need vaevata kätte saab. Mõned päevad tagasi leidsin siis tagaigatsetud võtmed – trummipõrin – oma isiklikust võtmekimbust.
Õnneks juhtub ka teistel, kaks ullikest on alati veel magusam kui üks. Meessoost töökaaslasel läks veidi sassi. Ütlesin talle üht ebamugavat lisaülesannet serveerides «Don't kill the messenger», mees läks kenasti vooluga kaasa, vastates lai naeratus näol: «No, I will fuck her.» Vaatasime teinetesele otsa, keerasime vaikides seljad ja kõndisime kumbki oma laua juurde tagasi mõttepausi pidama.