Kuidas Raadi mõisapreili ilu tõi Puškinile huku

Henri François Gabriel Viollieri maalitud portree Natalja Ivanovnast, mis mõnede uurijate arvates on hoopis tema ema Euphrosine miniatüüri koopia - ema ja tütar olid kui kaks tilka vett. Foto: Geni.com

Praegu köidab tähelepanu sõnapaar Raadi Eesti Rahvusmuuseum, kuid sadu aastaid tagasi aga kuulusid kokku sõnad Raadi ja Liphartid. Kes poleks siis tol ajal teadnud seda rikast, kuulsat ja kunstilembest suguvõsa? Aga vähesed teadsid, et see suguvõsa varjas ka kiivalt oma saladust, mille tõi neile  imekaunis Raadi mõisapreili Euphrosine Ulrika, kes häbistas oma kuulsat suguvõsa ja kelle kergekäelised otsused mõjutasid traagiliselt mitte ainult tema enda saatust, vaid ka järeltulevaid põlvi.

Esialgu olid Liphartid käsitöölised ja kauplejad, kes said aadlitiitli 17. sajandil. Omal ajal rääkis rahvasuu, et Raadi mõis mängiti Liphartide perekonna kätte kaardilauas. Igatahes on teada, et 1751 maksis kaardiväe rittmeister Carl von Liphart senistele omanikele Bibikovidele 12 000 rubla ning järgmised 150 aastat õilmitses mõis tema järeltulijate kätes.

Liphartid ja Raadi mõis

Nende rikkuse aluseks oli aga viin. Kui Carl von Liphart Raadile tuli, lasi ta ehitada viinavabriku ning just Liphartide mõisatest tuli suurem osa kroonule minevast hundijalaveest.

Liphartid olid tuntud ka oma kaunite tütarde poolest. Raadi mõisnikul Carl von Liphartil ja Margarethe von Vietinghoffil oli suur pere – kuus tütart ja üks poeg. Noorim tütar Euphrosine, kes sündis 20. veebruaril 1761, oli neist kõige kaunim ja sai ka kõige kurikuulsamaks.

Kaunis  tütarlaps abiellus 10. mail 1778 Tartus Vana-Võidu mõisniku ja vabahärra Mauritz von Possega ning sünnitas juba 10. detsembril poja, kes kolmepäevaselt suri. Juba selle nii varakult pärast pulmi sündinud lapsega sai Ulrika külge veidi kergemeelse naise maine. Kuid see polnud veel ei midagi andestamatut. 22. oktoobril 1779 said von Possed teise lapse vanemateks – neil sündis tütar Johanna Wilhelmine.

Naise süda on ettearvamatu

Ulrika edaspidine elu oleks kulgenud ilmselt ballide, pidude ja laste sünnitamise tähe all, kui mitte 1782. aasta jaanuaris poleks saadetud Pihkvasse Ivan Zagrjažski husaaripolku. Ohvitseridel oli Pihkvas kaunikesti igav ja kui algas talvine laatade ja pidude aeg, siirduti paarsada versta eemal asunud Tartu linna. Seal peeti parasjagu vastlapäevapidustusi ja kohalik aadelkond võttis vene ohvitsere rõõmuga vastu. Ballid ja õhtusöögid ümberkaudsetes mõisates sisustasid meeldivalt aega ja ühel neist kohtas Zagrjažski Tartu esikaunitari Euphrosine Ulrika von Posset. Ivan Aleksandrovitš palus oma sõpradel mitte midagi kõnelda sellest, et ta on abielus ja hakkas noort kaunitari piirama. Nende huvi oli vastastikune ja viis noore naise äärmusliku sammuni.

Puhkes suur skandaal, kui sai teatavaks, et paruness von Posse põgenes oma mehe juurest, jättis maha oma tütre ja kadus koos armukesega. See tegu häbistas kogu suguvõsa. Isa Carl tegi suuri jõupingutusi, et saada tütar tagasi. Saades teada, et Ulrika asub Pihkvas, saatis isa sinna oma käskjala kirjaga, kus nõudis karmilt tütre pöördumist koju. Kohalik politsei sai võimudelt käsu üles otsida härra Lipharti tütar, millega sandarmid ka edukalt toime tulid, leides kadunud tütre Pihkva kaupmehe Safjanštšikovi juurest. Käskjalg juhatati sinna, kuid sellele teatas paruness kindlameelselt, et keegi pole teda röövinud, ta on lahkunud omal soovil ja mehe juurde ta tagasi ei pöördu.

Üsna varsti teatas Ulrika isale kirjas, et kavatseb oma mehest Moritzist lahutust nõuda. Seda ta järgmiseks tegigi, andes kirjaliku volituse notar Jankevitšile õigusega esindada teda lahutusprotsessil Riia konsistooriumi juures. Kõik lahutust puudutavad paberid saadeti Peterburi, kõige kõrgemale valitsejale tsarinna Katarina II-le. Venemaal oli kombeks öelda: abielud sõlmitakse taevas, aga lahutatakse monarhi võimuga. Lahutuse paruness igal juhul sai.

Liphartid ütlesid neid häbistanud tütrest lahti.

1782 saadeti Kargopoli husaaripolk kolmeks aastaks Tambovi kubermangu, kus Ivan Zagrjažskil juhtus olema Kariani mõis. Ta viis Ulrika oma mõisasse ja nende armastus sai segamatult õitseda. Kubermangulinna Tambovi ballidel säras paruness jälle ületamatu kaunitarina. Elu oli ilus, kuni tuli teade, et 1785. aastal paigutatakse husaaripolk ümber Kaukaasiasse.

Nüüd oli vaja midagi ette võtta. Ulrikat Peterburgi viia oli mõeldamatu oma karjääri ohtu panemata. Liphartide suguvõsa mehed ja naised olid keiserlikes ringkondades selleks liialt kõrgetel kohtadel. Pealegi oli Ivan tüdinud rasestunud naisest ja leidis enda meelest hiilgava lahenduse – jättis Ulrika oma seadusliku abikaasa Aleksandra hoole alla Jaropoletsi mõisasse Moskva lähistel. Võib vaid ette kujutada seda prantsuse farsi sarnast kohtumist kahe petetud naise vahel ja nende tundeid mehe vastu, kes nendega ühtviisi julmalt oli talitanud. Vahest saigi ühisest solvumisest alguse naiste omavaheline sõprus. Igal juhul räägitakse, et parunessist seitse aastat vanem Aleksandra Zagrjažskaja olevat Ulrikasse suhtunud emaliku hoolitsusega.

Seal sünnitas paruness 22. oktoobril 1785. aastal tütre Natalja. Ivaniga Ulrika rohkem ei kohtunud.  Tütrega sai ta koos olla vaid kuus aastat ja 1791 Euphrosine Ulrika suri Jaropoletsis, Moskva kubermangus.

Vanaemalt päritud ilu põhjustas ajaloo kurikuulsaima duelli

Tema tütar kasvas üles Zagrjažskite perekonnas nende suurejoonelises ja rikkas mõisas ning saatuse keerdkäikude tõttu osutus 1821. aastal selle rikkaks pärijannaks. Natalja oli 1807. aastal abiellunud suurtöösturi Nikolai Gontšaroviga ja nad elasid väga luksuslikult Jaropoletsi palees. Neil oli kuus last.  Napoleoni Moskva sõjakäigu ajal 1812 viis Nikolai Gontšarov oma raseda naise sõja eest pakku Tambovi kubermangu ja Natalja Gontšarova sünnitas oma samanimelise tütre Kariani mõisas, kus kunagi tema ema oli maitsnud üürikest õnneaega oma armastatuga. Nad elasid perega Karianis 1813. aasta augustini.

Natalja Puškina portree - Natalja oli oma Raadi mõisapreilist vanaemaga ääretult sarnane. Foto: Wikimedia Commons

Suureks sirgudes sai Euphrosine tütretütrest Natalja Gontšarovast Aleksander Puškini armastatud naine. Ta oli pärinud oma vanaema skandaalse ilu. Kuid see ilu tema mehele sai saatuslikuks. Peterburi õukonnas säranud Natalja jäi silma Kavalegardide polgu ohvitserile Georges d’Anthesile, kes temasse silmini armus.

Intriig kippus inetuks muutuma ja keevavereline Puškin kutsus d’Anthesi duellile, loobus aga sellest, kui too palus Natalja õe Jekaterina kätt. Kuid ta ei suutnud unustada ja mõni aeg hiljem kirjutas luuletaja Georges´i kasuisale Heeckerenile nii solvava kirja, et d’Anthes esitas ise Puškinile väljakutse.

Duelli tingimused olid karmid – kahekümnelt meetrilt võisid vaenlased läheneda teineteisele kümne meetrini ja tulistada vabalt valitud hetkel. D’Anthes tulistas esimesena ja Puškin kukkus. Maas lebades tegi ta oma lasu ja tabas vastast käsivarde. Puškini haav oli raske, mõni päev hiljem Venemaa suurim poeet suri. Ta palus oma naist: «Kaks aastat võid mind leinata. Siis leia endale väärikas mees ja abiellu.»

Kulus tervelt seitse aastat, enne kui Natalja leidis väärika mehe ja abiellus 1844. aastal ratsarügemendi kindralmajori Pjotr Lanskiga. Mees hoolitses Puškini laste eest sama hästi kui oma lihaste laste eest.

Kuigi baltiaadlikest sugulastega läbi ei käidud, teadis Natalja ilmselt hästi oma vanaema kurba lugu ja oli teadlik ka nende suurest suguvõsast. Tema vanatädi Johanna von Posse oli abiellunud parun von Löwisega ja neil oli koguni üksteist last. Ühes oma kirjas töö asjus Riiga läinud mehele kirjutas Natalja: «Sa ei saa Liivimaal sammugi astuda, kohtamata minu siniverelisi sugulasi, kes meist midagi teada ei taha.»