Heidi Ruul: kuidas meeste ja naiste definitsioon petmise osas ometi nii pagana erinev on?

Heidi Ruul Foto: Taimo Tammik

Lubasin endale tegelikult eelmisel nädalal, et petmine on teema, millest ma lähiajal enam kindlasti ei kirjuta. Pean siinkohal iseenda ees siiralt vabandama, sest sattusin vahetult peale pühaliku lubaduse andmist vestlusesse, mis sellele ühe üsna rasvase kriipsu peale tõmbas.

Mäletan, et juba oma esimese suhte alguses mõlgutasin mõnikord mõtteid suunal, et mida ma küll teeksin, kui härra ühel ilusal päeval libastuks ja mind kellegagi petaks? Kas ma oleksin valmis talle andestama? Mille eest ta andeks saaks? Mille peale käsiksin tal asju pakkima hakata või mille eest ma need miljon sokipaari korralikust vihahoost toitudes isiklikult aknast välja loobiksin?

Jõudsin toona järeldusele, et suudaksin tõenäoliselt parima tahtmise juures andestada igasuguse füüsilise petmise. Asi, mis tõeliselt haiget teeks, oleks hoopis emotsionaalne petmine ja sel juhul puuduks minu jaoks igasugune tagasitee.

Nüüd, kaheksa aastat hiljem, kerkis päevakorda seesama küsimus – minu mõtted ses osas pole aastatega grammigi muutunud. Kui see ühe meesterahvaga jutuks tuli, siis mulle tundus nagu mu vastus oleks teda üllatanud. Just seetõttu hakkas mind huvitama, kas või mida oleksid valmis andestama minu lugupeetud sookaaslased? Või kas tõesti on meeste ja naiste arusaam antud küsimuse osas siis niivõrd erinev?

Alustuseks otsisin vastuseid internetist (mõnikord tuleb ka minusugustel vanainimestel moodsaid lahendusi proovida), siis uurisin tuttavate käest ja lõpuks kaevasin välja erinevate küsitluste tulemused – kõigele eelnevale toetudes selgus, et naised on selles osas enamasti sama meelt (üllatus missugune!!!). Üheöösuhe? Pole probleemi! Keegi teine teab juba pikemat aega härra igapäevatoimetustest rohkem kui sina? Giljotiin!

Ah et ühes ruumis magamine on petmine?!

Ei, ma ei mõtle elutoa diivanil unisena usinalt kohvi manustades mingeid jube asjalikke teooriaid välja – need samad uuringud toetavad iga minu sõna. Nimelt väidetakse seal, et suisa 69 (ilus number, eks ole) protsenti naistest arvavad, et emotsionaalsed afäärid on kordades hullemad kui kellegagi linade vahele kargamine. Kusjuures, suisa 76 protsenti naistest oleks valmis viimase triki oma mehele andestama.

Meestel on petmisest kardinaalselt erinev arusaam – vaid 35 protsenti oleks valmis andestama naisele, kes neid füüsiliselt petnud on.

Nüüd aga lõbusama osa juurde – no vähemalt minu jaoks oli see äärmiselt koomiline ja pisut uskumatu. Selle mastaapse küsitluse käigus selgusid ka peamised asjad, mida siis konkreetselt petmiseks peetakse. Jah, nii umbes pooltele neist võin kaasa noogutada (järjepidevad salajased kohtumised, isiklike probleemide lahkamine jms), aga kas tõesti on olemas inimesi, kes peavad samas ruumis, isegi mitte samas voodis, vaid samas ruumis ööbimist petmiseks? Päriselt?!?! Või põsemusisid? Musta huumorit? Tuleb välja, et on ning mitte vähe…! Jeebus, tule ja avita! 

Lõppkokkuvõte on ilmselt see, et iga inimene defineerib petmist erinevalt – tegemist on siiski äärmiselt individuaalse asjaga. Aga kui sa oma kallimalt tema telefoni palud ja ta kasvõi hetkeks segadusse satub või, veel hullem, sind erinevate küsimustega loopima hakkab, siis on miski suure tõenäosusega ilmselgelt off. Tänapäeval nii ju vist ongi – kõik muudkui chat’ivad hommikust õhtuni ning õhtust hommikuni ning piirid süütu flirdi ja petmise vahel muutuvad iga päevaga aina hägusemaks või kaovad iseendalegi märkamatult sootuks.