Monika Tuvi – Aafrikas valge, Eestis must

Monika Tuvi. Foto: Mihkel Maripuu

Monika Tuvi, tantsuklubi Tantsugeen üks juhatajatest ja treeneritest, püüab oma eksootilise välimusega kõikjal pilke – ja mitte ainult justkui värskelt päevitunud naha, vaid ka  päikselise oleku poolest.

Küsimusele, kas tõmmu nahk ja uhke juuksepahmak on aidanud ka paremini tähelepanu keskmes ehk n-ö pildil püsida, vastab Monika: «Oo jaa, tähelepanu on küllaga, aga ma olen harjunud, pealegi tundub, et nüüd on seda juba kõvasti vähem, sest meie inimesed on harjunud nägema eri nahavärviga turiste. Näpuga katsuma keegi enam õnneks ei tule, aga lapsepõlves juhtus seda minuga küll. Pildil püsida on ehk tõesti lihtsam, sest erinevust pannakse kergemini tähele. Et see aga aitaks elus paremini läbi lüüa, seda ma ei ütleks, sest teistsugune olemisel on nii oma head kui ka vead.»

Monika sõnul kaaluvad positiivsed juhtumid siiski halva üles ja ka lapsepõlve keerulisemat aega meenutab ta kui suurt seiklust. Koolis oli suhtumine üldiselt positiivne, kui välja arvata üks eesti keele õpetaja, kes gümnaasiumis ütles: «Nojah, sa ei peagi tegelikult eesti keelt hästi oskama, kuna sa pole ju ka päris eestlane.» Naine meenutab seda praegu naljaga, kuid tookord tundis teisiti. «Tegelikult ei ole ma tundnud, et mind oleks kuidagi teisiti koheldud või et  oleksin nahavärvi tõttu võõrkeha olnud. Olles ise positiivne inimene, tahan mõelda, et olen pigem eriline kui erinev.»