Psühholoog soovitab: hädavajalik asi, millele vanemad peavad tähelepanu pöörama

Foto: SCANPIX

Kui koolid ja lasteaiad sügisel algavad, on vanemad tihtipeale väga närvis. Tuleb ju paika panna laste toomise ja viimise logistika, valida välja ja sobitada kokku huvitegevusi ja koolitunde, lisaks vanemate töögraafikut ja igasuguseid muid asju veel. Vastselt lasteaeda läinute vanemad peavad juba ette mõtlema, kuidas korraldada oma töölkäimist ja lapsehoidu siis, kui viirused lapsi kimbutama hakkavad – see on miski, millest pole pääsu.  Sellises saginas on aga lausa hädavajalik leida aega ka paarisuhtele mõtlemiseks.

Paariterapeut Esther Perel on öelnud, et kui perre sünnib laps, siis on paaril korraga kõike vähem – aega, omavahelist suhtlemist, und, raha, privaatsust. Ja ometi peavad lapsevanemaiks saanud just lapse heaolu huvides kuidagi kõigi nende enda ressursside eest ikkagi hoolitsema ja seda tegelikult lapse heaolu nimel. 

On natuke kulunud, aga ometi väga tõene ütlemine, et laps on hästi toimetulev ja õnnelik siis, kui tema vanemad seda on ja kui paarisuhe on korras.  Üheks komistuskiviks ning sageli ka lahutuse põhjuseks paarisuhte puhul on uskumus, et suhe on kas hea ja seega selliseks loodud või siis ärgu teda olgu - teate küll neid «me pole lihtsalt kokku loodud» väljendeid. Liiga tihti arvatakse, et kui süda enam nii tugevalt ei põksu ja suurt kirge ühel hetkel enam pole, siis ongi suhe määratud  luhtumisele või siis tulebki leppida sellega, et endised armastajad on ainult püüdlikud lapsevanemad ja muud ei juletagi enam soovida. Tegelikult on igas suhtes tõusud ja mõõnad, ja paarisuhte – nagu ka muude oluliste suhete – elusana hoidmiseks ja parandamiseks tuleb lihtsalt teadlikult aega võtta. 

Üks hädavajalikke asju, mida paarid peaksid tegema ja millele lapsevanematel tuleb eriti tähelepanu pöörata, on ühise aja leidmine. Pole midagi, mis asendaks paari koosveedetud aega – just sellist, kus ei räägita lastest, kodukoristamisest või remondist, pereasjadest. Kohtuvad kaks eraldi inimest, kes üksteist armastavad, mitte lapsevanemad. See aeg aitab säilitada ja taasluua lähedust, aitab näha meil kaaslast uuest vaatepunktist. Nii oleme heaks eeskujuks ka lastele – nad näevad, kuidas vanemad üksteisest hoolivad, soovivad koos olla. Meie enda hea ja lähedane paarisuhe suurendab tõenäosust, et tulevikus meie lapsed ka ise oskavad leida aega oma kaaslase jaoks. 

«Teadlik romantika» – see võib kõlada veidralt, aga pole midagi parata: et paarisuhe püsiks, tuleb teha teadlikke valikuid läheduse hoidmiseks ja suurendamiseks. Alternatiiv on elada koos kohusetundlike vanematena – suhtes, kus räägitakse ainult lastest, majapidamistöödest, lähedaste tervisest. Ollakse «kolleegid» lapsevanematena, jagatakse elamispinda, aga lähedus on kadunud – ja võib tekkida hoopis kellegi teisega hoopis mujal. On reaalne oht, et vanemlik käitumine, mida kogu aeg praktiseeritakse lastega, tuleb kaasa paarisuhtesse. Kui teine pool on kuulekas ja käitub hästi, siis kiidame  ning kui meile ei meeldi, pahandame ja püüame piire seada. Ja muidugi käitume ka ise kas siis tubli või, vastupidi, jonniva lapsena.

Paari koosveedetud aeg ei peaks võimalusel olema eelkõige praktilisuse printsiibil veedetud. Teinekord paarid võivad öelda, et aga remonti on juba koos tehtud küllalt ja kartuleid ka võtsime koos – kas siis see ei loe?  Paraku on asi selles, et isegi kui kartulit on maas kümme sajameetrist vagu, siis kõrvuti küürutades just palju omavahel ei suhelda. Paari omavaheline, eriline aeg peaks soovitavalt olema aga taoline, mida tahaks just selle inimesega veeta, just tema kohalolu ja lähedust nautida. Ühine sportimine või jalutamine sobib näiteks hästi – hea, kui leiate spordiklubi, kus on lastehoid. Pere soojamaareisideks võiks valida koha, kus on lastehoid ja lastele plaanitud palju erinevaid ettevõtmisi – nii saab leida võimaluse olla natuke kahekesi. Hea, kui on võimalik minna puhkama koos tuttava teise perega, et saaks vastastikku üksteise lapsi hoida ja reisi ajal leida hetki kahekesiolemiseks.

Kui elatakse väikeses külas ja on hirm, et koos jalutamaminek on sealkandis väga võõras tegevus ja tekitaks üleaedsetes mõtte, et kas jalutajad mitte hulluks pole läinud, siis tuleb valida muus viis koos olla.  Näiteks võib lapsed varem magama panna, leida filmi, mida koos vaadata ja mis mõlemale meeldiks. Ettevalmistamist selleks väikeseks eriliseks «kodukohtinguks» võiks võtta põnevusega – olgu või nii, et kumbki ostab või valmistab just teisele mõeldes selliseks telekaõhtuks suupisteid.

Veidi keerulisem (aga seda põnevam!) on leppida oma elukaaslasega kokku uus esimene kohtumine. Püüdke mõelda, et see on päris esimene kord, kui koos välja lähete. See võib olla kas või tööülesannete vahelt varastatud lõunapaus. Plaanige seda kalendris ette samamoodi nagu tähtsat tööülesannet – sest see ongi vähemalt sama tähtis. Mõelge, mida selga panna, kuidas teisele muljet avaldada, millest rääkida. Pidage meeles, et esimesel kohtumisel ei ole inimestel veel ühiseid lapsi ja ilmselt mitte ka maja – seega need ei saa olla jututeemad. Suhtuge sellesse kohtumisse nagu väga tähtsasse koosolekusse, kus peab viibima täie tähelepanuga – seega ka ei mingit sõnumite vahetamist muude inimestega, ei mingit muude e-kirjade lugemist, telefonikõnesid. See võib ju rikkuda mulje, mis toredal kaaslasel teist jääb ja seda te ju ei soovi? Mõelge, mida te tahaksite teada inimesest, kellega päriselt esimest korda rohkem aega veedate ja julgege neid küsimusi ka küsida.