Naine 40+: kui eesti mees on siga, siis oleme meie ju... seakasvatajad!

Ylle Rajasaar Foto: Veli V. Rajasaar

Teeme ühe asja kohe alguses selgeks: igal kepil on kaks otsa. Teaduslikult tõestamata, aga kui kätte võtad ja peale vaatad, siis näed, et pole keppi ühe otsaga, alati on teises otsas teine ots. Nii ei ole tänane lugu süüdistav näpuga viibutamine vananevate naiste suunas ega soov rääkida musta valgeks seal, kus tõsine hunnik haiseb. Aga ma jään endale kindlaks: igal kepil on kaks otsa.

Fred Jüssi ütles mulle kord peaaegu et elumuutvad sõnad: «Iga mees on just nii suur siga, kui suureks seaks naine ta endale mõtleb.» Oli olukord, kus ma nutsin ja halasin ja leidsin, et mees on mulle liiga teinud, on olnud arg, valetaja, petis ja üleüldse ülekohtune. Ja siis ütles Fred need sõnad.

Eks ütles muudki, aga see seakasvatuse-kild lajatas templi mällu eluajaks. Kepp sai teise otsa, peeglisse ei tahtnud vaadata, iseendaga oli kole olla. Ühtekokku kulus üksteist aastat, et selle konkreetse seakasvatusega asi ühele poole saaks ja võiksin asja elukogemuste sahtlisse lükata. Pole see ammu teema enam minu jaoks, las ta siis olla seal laekas.

Naised, kes jooksevad sigadega

Oleks oluliselt uhkem kirjutada naistest, kes jooksevad huntidega. Paraku pole selles loos piisavalt intriigi, sest kui keegi saab oma eluga hakkama nii, et ta ei pea sellest kõva häälega rääkima, on see igav ja väheusutavgi. Mul on kõrvulukustav õnn olla ümbritsetud igavusest ja väheusutavatest inimestest. Et idülli tasakaalustada, sööstavad aeg-ajalt mu teele naised, kes jooksevad sigadega, ja mina ei oska neid aidata. Nad ei ootagi abi vaid tahavad kinnitust, et kõik mehed on sead.

Kurja, mehed on sead! Kohutav! Eesti mees on veel see ekstrasuur siga, maailmarekordiloom! Joob, paneb vasakule, on laisk, ropu suuga, haiseb, lohakas, diivanipadi, truudusetu, paneb paremale… ah, see oli juba… no ühesõnaga, eesti mees pole miski mees.

Ja isegi kui sul on õnnestunud mõni ära kodustada, siis tegelikult on see vale mees. Igal juhul on vale. Jälle sattus siga. Ja nii seda siga siis kasvatatakse, ühtaegu sihipäratult – jõululauale ju ei pane ja ukse taha ka ei tõsta, ikkagi oma loom – samas pühendunult ja sügavuti, sest ilgelt hea on kellelegi kurta ja kaasa kurdetud saada.

Kogenud seakasvatajad vahetavad kogemusi avalikult nii kohvikulaua taga kui kingapoes; aktiivne loomakasvatuse teema on üleval kontoris ja teatriõhtul; mu perearst kõneleb, et sigatsemise probleemidega satuvad naispatsiendid üsna tihti ka tema jutule. Jõhker, kui paljud meist jooksevad sigadega…

Mehed ei tea seakasvatusest midagi

Mehed ei puutu tegelikult ju eriti asjasse. Suur osa neist püüab – tõsiselt püüab! – olla prouale meele järele, kuni lõpuks vint üle keeratakse ja hakkavad asjad juhtuma. Eeldades, et kokku on saadud suure armastuse toel ning seal alguses on olnud päikesepoolne tuba ja kaikki jutut, ei ole võimalik, et tegelikult valmistuti seakasvatuse edulugudeks.

Eesti mees – nii üldiselt, kui lubate 40+ daamil teha üldistuse – on täitsa tavaline, tore mees. Minu üldistuse ühes otsas (kepijutt jälle!) on elukogemus ja teises eesti sotsiaalteadlaste läbi viidud Eesti meeste hoiakute ja käitumise uuringu ehk Meesteuuringu tulemused.

Laiaulatuslik küsitlus viidi 2014. aasta septembrist detsembrini läbi 16−54-aastaste Eestis elavate meeste hulgas. 4800 küsitleti ning 2056 mehe vastused võeti tulemuste selgitamisel aluseks. 2056 – see on pea samapalju kui Tartu Ülikooli Rocki ja Kalev Cramo finaalmängude parimatel päevadel publikut saali murdis! Üsna kõva vundament üldistamiseks, eks ole!

Uuringust selgub, et eesti mehe elus on kõige tähtsam armastus ja püsisuhe. Lapsi võiks tal olla kaks või rohkem ning pereelu on igal juhul tööst olulisem. Jah, see mees, kes nii usub, on muuhulgas riskialdis, alkoholiga ja suitsuga sina peal, kergelt ülekaaluline ning üsna kehva tervisega.

Eesti mehest kui seast ei räägi uuring sõnagi, paberite järgi on tegu pigem tori tõugu täkuga… või noh, kronuga. Sooja sõna on talle vaja, et edasi rabaks. Ja julgustust, et õigel ajal arsti juurde läheks ja keset piiritut tööpõldu maha ei kärvaks mingi mõttetu südamehaiguse kätte.

Kolm V-d: vananemine, vingumine, vilets enesehinnang

Niisiis, naised-seakasvatajad, mis on teie tegelik mure? Kes julgeb esimesena tunnistada, et tegelikult pole mees mingi siga, vaid see siga elab sinu peas? Olgu selle ettekujutuse käivitajaks siis hirm vananeda, üksi jääda, koos luitunud pesuga masinas viledaks uhutud enesehinnang või igavlemine, mis ajab vinguma.

Nojah, kes siis enne otse väljaütlemist viisakaks pidanud on… Mina pole viisakas, mul pole suurt midagi karta ega kaotada. Peale selle muidugi, mis mul on – pesakonna ja armastava abikaasa, kui ma teda hoida ei oska. Siis on kõik. Siis pole isegi siga, keda endale välja mõelda. Kurat.

Selle nimel, et asjad oleksid hästi, tasub pingutada – päriselt ka. Ja sellest pingutamisest pole vaja rääkida või seda kuidagi eriliseks teeneks pidada, et tehakse pai ja öeldakse tunnustav sõna, visatakse nalja ja nutetakse teineteise õlad tatimärjaks – seakasvatajalgi tuleb raskeid päevi ette, eks.

Õudselt tahaks soovitada, et valige parem aiandus, kena lilleline ala; või loodusturism… aga olen targu vait, et seakasvatajate loobitud läga suhu ei satuks. Palju õnne meile.