Maarja Kupits: miks võib öelda loll ja kõrend, aga mitte kole ja paks?

Maarja Kupits Foto: Erakogu

Kui te saaksite valida, kas olla ilus või tark, kumma te valiksite? Mina valiksin targa, sest kole ma olen olnud, ja see ei olnud üldse nii õudne. Lisaks, kuna täiskasvanud inimeste seas on arusaam, et igatpidi halvasti võib inimesele öelda, aga tema välimus on püha, siis ei tuleks keegi mulle nagunii midagi ütlema. Inimest võib nimetada lolliks, laisaks, lohakaks, andetuks, valelikuks, lolliks eideks, liiderlikuks... aga vot koledaks ei tohi teda kutsuda. 

Ja kui selle vastu veel vahel harva erijuhtudel võib eksida, siis kindlasti ei tohi laskuda selleni, et inimest paksuks nimetada. Kõrendiks võib, anorektikuks võib, kaks konti ja ****hais võib, aga ainuski vihje inimese veidi lopsakamatele kehavormidele ajab ümbritsevad tagajalgele. «Kuidas sa nii ütled! Tal on kindlasti *suvaline häda sajast võimalikust* ja niigi paha!» Ega ma ei vaidle. Võib-olla on ka (aga oi, kuidas tahaks näha sama raevukaid kaitsjaid siis, kui alakaalulise neiu käest küsitakse, kas sa sööd ikka ka).

Öeldakse küll, et ei tohi inimesele ette heita seda, mille osas ta mitte midagi muuta ei saa. Minu meelest on välimus aga just miski, mille heaks inimene saab alates mingist vanusest väga palju ise ära teha. Sama ei saa öelda näiteks ande kohta – seda kas on või ei ole. Ometi on kritiseerimise püha lehm just see välimus, millesse ise panustada saab, ja mitte miski nii enese tegevusest sõltumatu nagu anne.

Halvasti ütlemine näib vahel tegelikult eestlasele väga omane olevat. Tundub justkui meie külm ja skeptiline loomus paneks meid uskuma, et igasugune positiivsus on tühi ja taunimisväärne tilu-lilu. Õige ka, ega rõõmus meel talvel tares ahju ei küta ja põldu ei künna. Seega on vaid mõistetav, et teine oma olemuselt väga eestlaslik nähtus – anonüümne internetikommenteerimine – peamiselt meedias figureerivatele tegelastele korralikult puid alla paneb.

Anonüümsuse tulekuga kaovad ühtäkki hea ja halvagi maitse piirid. Mis ilus? Kole! Mis huvitav? Igav! Mis tore? Jama! Ekspert? Ei tea midagi! Paksudeks tituleeritakse neid, kes on sellest sama kaugel kui rott kosmoselaevast ja igasugused üritused midagi teisiti ja paremini teha sumbuvad üleüldisse kahtlemisse selle võimalikkuses.

See aga muutub järsult, kui kuskil peab siiski hakkama oma nime alt kommenteerima, näiteks Facebookis või Postimehe veebis. Võib muidugi väita, et need ei ole ilmselt samad inimesed. Mingis osas kindlasti ei ole, ent vihkavad kommentaarid ei teki internetti siiski omaenese tarkusest ja nende autorid on inimesed meie seast.

Kuningas on alasti

Oma nime ja näoga esinedes muutuvad paljude inimeste väljaütlemised tihti maotuks või populistlikuks. Keegi ütles paksu inimese kohta paks? Issand jumal, kuidas nii saab? Ta on ju andekas, imeliselt rikas hing, mitte nagu need anorektilised andetud luuad, kelletaolisi kogu ilma peal kõikjal külluses ringi jalutab! Ja üldsus noogutab nõustuvalt ning sisiseb üksmeeles selle õnnetukese peale, kes ei teadnud, et kuninga alastiolekule tähelepanu ei juhita.

Tekib muidugi ka täiesti loogiline küsimus – aga miks sellist asja üldse ütlema peaks? Otseselt tegelikult ei peagi, aga vahel tuleb ette eriolukordi, kus ei saa mitte vaiki olla. Selleks on mitu põhjust. Esiteks on inimene sotsiaalne olend ja tahes-tahtmata märkab normaalselt toimiv inimene ka teisi liigikaaslasi enda ümber. See kutsub esile reaktsioone ja arvamusi. Sotsiaalse olendina soovib inimene oma arvamust vahel väljendada.

Teiseks... olete te proovinud kunagi iga hinna eest millelegi mitte tähelepanu juhtida? Kaaluga oma meelest või ka päriselt kimpus lähikondlane on teinekord toanurgas elava elevandi kehastus, ja ma ei mõtle seda sõna otseses mõttes. Näiteks on mõnel sellisel terve loetelu teemadest, mida tema juuresolekul puudutada ei tohi, kuna tal on siis ebamugav. Sinna hulka kuulub kõik riideid, toitu, trenni, elustiili, pulsikelli, söögikohti ja veel mida kuradi iganes puudutav. Mõelge hetkeks, kas teile tuleb pähe mõni asi, mis absoluutselt mitte ühegi kandi pealt ega nurga alt nimetatute alla ei käi. Mul nii väga naljalt ei tulegi. Eee... auto?

Ma ei väida absoluutselt, et inimesed peaksid veel rohkem teistele või teiste kohta halvasti ütlema. Tegelikult on asi isegi vastupidi, «ma olen lihtsalt aus:)»-sildi all ollakse tihti hoopis labane mölakas, mõtlemata, kas sedasorti ausus üldse vajalik oli. Lisage sinna juurde ka «solvumine on alati solvuja probleem» ja saategi skisofreenilise olukorra, kus eestlase jaoks nii vajalik ligimese kallal närimine on ühest küljest justkui soositud, teisalt aga taunitud. Miks aga «loll eit» või «kõrend» võib öelda, samas kui «kole eit» või «paks» ei tohi, on mulle jätkuvalt arusaamatu.