Martin Plaser: hea üksikema, ole meheks, ära mängi isa!

Martin Plaser Foto: Marina Suvoroff

Lapse kasvatamisel võtavad enamasti sõna emad, mitte isad, ent tegelikult on üsnagi loomulik, et mõlemal osapoolel on mõtteid, mida nad edasi anda tahaksid. Antud lugu võib vihastada ja marru ajada, ent minu jutus on iva sees. Ka mina olen kasvanud ilma isata, kirjutab igapäevaselt maadlusklubi juhtimisega ja laste treenimisega tegelev Martin Plaser.

Tean, et selle pilliga kutsun madusid, aga võitlus peab algama. Tihti satub Korrus3 maadlussaali naisterahvaid oma poegadega, kellest meheks kasvamist on raske loota. Need pojad on haprad, minu maailmas lontrused, sellised, keda koolides kiusatakse, sellised, kellele Erki Noole maailmas ei anta istet. Ja ma kahtlen, kas need on täiuslikud maailmad, kuid need maailmad on, nagu nad on.

Ma olen mees, tihti selline, keda kirutakse, räägitakse taga. Teen suuri sõnu, annan katteta lubadusi ja tühja fantaasiaga hellitan lootusi. Mõne asjaga saan hakkama, ennast suudan kiita. Pilt on olemas, tean, mida tahan. Ka mind on kasvatanud üks ema. Ja kogu küla. Pean oma ema tarkuseks võimaluste andmist ja mu tegemiste üle liigse kontrolli puudumist. Ma sain lapsepõlves käia maal, sugulaste juures. Sain mängida koduhoovis ja -tänaval, hiljem kogu linn oli mu hoov. Pikad päevad õues, täis uurimist ja seiklemist. Otsimine ja uudishimu olid mu igapäevased kaaslased. Sõitsin linnaliinibussidega läbi terve Tallinna, teadsin peatusi, linna kaarti ja oskasin trammi eristada trollist. Trenni jõudsin suhteliselt hilja, aga ka see oli juhuste ja võimaluste summa.

Emad, laske oma pojad lahti, rinnavähi suuremaid põhjuseid on laste rinnaga kaitsmine. Ja ära mõista valesti, kui midagi kuritahtlikku, kaitsen ka mina, vajadusel kasutan rinnast surmavamaid vahendeid. Ja võin olla oma laste ründajate suhtes julm. See ei ole selle jutu teema.

Trenn hakkab, rivistan lapsed ja üks poiss istub ema süles. Ja ei taha rivvi minna. Ema justkui julgustab, aga... lähevad hoopis minema. (Poiss on 11aastane.) Teine juhus: trenn ei alga, pole hooaeg. Saali satub ema, laps käekõrval, rõõmus päikeseline päev. Kui selgub, et trenni pole ja ma olen siiski valmis lapsega tegelema, ütleb ema lapsele: «Ega sa vist ei taha üksi treenida!?» Kutt poeb poolvesiste silmadega ema selja taha, kobiseb midagi moka otsast ja ema kisub samme ukse poole. Proovin veel selgitada, et lapsele negatiivses asetuses mõtete pähepanek ja laste eest otsustamine on vale, aga ju viimaseks kohtumiseks see moraalilugemine jääb.

Jah, on aeg ja koht, mil tuleb lapse eest otsustada – tunnete mäng. Maadlus on üks keerulisemaid spordialasid, mida su laps või sa ise saaksid harrastada. Lihtsalt on nii. Paika peab saama oma ego ja füüsise. Trennid on rasked, jah, ka lõbusad, kuid eesmärk on arengul. Kui ema loodab, et lapse esimene trenn on lõbus, ise seejuures last käest ukse poole tirib, on midagi viltu. Mis lõbu on see lõbu ära võtta?! Treener treenib ühte, kahte või kümmet. Vastavalt grupile valitakse meetod.

Naised, teile meeldivad mehed, kes suudavad. Mõnele sellised, kes ei suuda. Eks valite ise. Ämma oskate ju ikka mehe voorustes ja puudustes süüdistada. Neil naistel, kellel on isaga kasvanud mees, on võib-olla vedanud, aga ei pruugi. Sellest kirjutab keegi teine.

Minu elus on palju naisi – ema, abikaasa, tütar, õed, õetütred, tädid, nende tütred ja tütretütred, sõbrannad, tuttavad. Lootus, et peale seda artiklit neile ei pea silma vaatama, on väike, aga ma ei karda. Olen ettevaatlikum kui Adeni lahe piraatide teemadele lahendusi soovitades. Trafaretne: tänan oma ema, et ta mind sünnitas, saab öelda iga inimene siin ilmas. Ema on universaalne ime. Seda ei saa võtta keegi. Seda saab anda.

Kui otsustate poisi kasvatada meheks, mitte endale koduloomaks või sisustuselemendiks, siis meie kultuuriruumis on mehe atribuutideks kindlad parameetrid. Ema tisside vahel neid näitajaid ei paranda. Esimese eluaasta imetamine, lapsepõlve süles istumine ja peasilitus teismelisele on täitsa normaalsed. Ma sain sülle, sain tissi ja ma ei ole kade, kui seda saavad sinu lapsed, aga vali aega. 12aastasel poisil peaks nabanöör olema lõigatud, ta võiks oma tähepanu spordis ja koolis arendada, käia sõpradega mängimas, huviringides, mitte rippuma vanakraamiturul ostleva ema käe otsas. Armas vaatepilt? Võib-olla Itaalias. 25aastane mees võiks ise treenerile helistada, et trenni ei tule, aga kui seda teeb tema ema, on ka ok. Mehel võiks olla iseseisvust, võimaluse selleks annab ema.

Ma tunnen ära lapse käitumisest isa puudumise. Ma näen ja saan aru, kui nad ei ole müranud, pole keegi neid kõdistanud, ribisid lugenud või jalast sikutanud. Lihtsast lapsega palli mängimisest või kulli- ja tagaajamismängudest ei tasu rääkida. Paljud vanad noored emad (ja isad) on kohmetud, häbenevad lapsega avalikult mängida, olgu see pargis, rannas, spordisaalis. Kas häbenevad, ei viitsi või ei oska. Õpetan inimesi lastega mängima. Õpetan tegelema. Julgustan viitsima. Sõber kirjutas peale esimest lastega trenniskäimist: «See ju ei ole lihtsalt trenn, see on isade taasühendamine lastega.»

Jah, on olukordi, kus lapsel pole isa, ei bioloogilist ega loogilist. Kahju. Saame seda olukorda leevendada, aidata vaimsel kasvamisel, kasvõi mõnel päeval nädalas, kasvõi paari tunni kaupa. Pean siinkohal oma kiilanevalt pealaelt tuha pühkimiseks kasutama naise täisnutetud taskurätti. Veedan mõne trennilapsega rohkem aega kui omadega.