/nginx/o/2016/09/04/5795475t1h0761.jpg)
Meiega jagab oma reisilugu Eveli, kes kinnitab, et juhtunu on nende jaoks senini tobenaljakas, kuid kõigest, mis elu teele viskab, saab üle, kui su kõrval on inimene, kes on ainus ja õige. Eveli räägib meile tema ja kallima esimesest reisist Hiiumaale.
Et me suudame paraja supi keeta, seda me juba teame nüüdseks juba mõlemad. See on midagi meile nii omast, aga suudame seda pea alati võtta naljaga ja see annab nii palju...
Esimesed ühised reisid juba tõid välja oskuse leida igas olukorras lahendus ja nautida seda, mis meil on – igatsemata seda, mis teadmatutes kaugustes. Ta õpetas mind elama hetkes ja usaldama.
Puhkus meie jaoks ehk tähendabki tegutsemist ja seiklust lihtsates paikades – peaasi, et saab olla koos.
Me ei armasta siiani asju ette planeerida. Kõik juhtub sujuvalt omal ajal ja omas paigas, selleks ongi spontaanne lähenemine olukorrale ja asjadele.
«Hommik, kallu, mis teed? Teeme homme ühe tripi saarde ja viime vanaemale muruniiduki ära?»
«Oota, ma vaatan graafikusse... Sobib, kui oleme kolmapäevaks tagasi.»
«Tulen sulle hommikul järele... See on siis kuue paiku hommikul, sobib?“
«Nii vara... No hästi!»
Me tundsime teineteist vaevalt kolm kuud. Koos sai väljas käidud ja oldud, aga enamaks kui ööks ei olnud me veel ühte voodit jaganud, mõlemad pisut konservatiise ja kombeka ellusuhtumisega. Ja nüüd siis kohe esimest korda tema lähedaste ette. Ja veel Hiiumaale, nii kaugele! Aga julge hundi rind on rasvane – või haavleid täis.
Unine pühapäevahommikune sõit Rakverre, et võtta niiduk, mahutada see Mazda pakiruumi – see muideks on täppisteadus ja natuke enamgi veel, aga milleks siis mehed on, kes suudavad pakkida millimeetrise täpsusega, kõik sujus.
Kuna me mõlemad oleme hommikul üsna unised ja pahurad, siis tegime kohustusliku kohvipausi, et jõuda Rohukülla kella 9.30 praamile.
Tellitud kohvi ja kuum võiku. Jõime kohvi, äkki vaatas ta üles ja teatas, et kui ta nüüd ei ole lolliks läinud, siis toodi talle iirlane. Ja oligi: tema lemmik on naturaalse vahukoorega must toppeltespresso. Täpselt sama, millest tehakse iiri kohvi.
Vaatasin üsna nõutult teda ja kohvitassi, et kas nüüd tuleb skandaal või midagi enamat. Tema põhimõtteid arvestades võis seda kõike oodata. Tulise loomuga Jäär – kui ütlemiseks läheb, siis võib sealt kõike oodata ja võtnuna rooli minu härra lihtsalt ei istu.
Hoopis vaikus. Ta jõi rahulikult kohvi edasi ja teatas – noh, mis teha, siis sõidad sina!
Mina... Mul olid load olnud vaid paar kuud, rooli olin saanud hoida vaid mõned korrad, kui vennale kainet autojuhti sai tehtud. Sõbra juurest koju või kodust sõbra juurde.
Üritasin vastu hakata, et võõras auto ja mis kõik veel, mille peale mulle teatati, et tema võtnuna ei sõida ja vanaemale sai lubatud, et näidatakse noorik ette ja viiakse niiduk ära, võta või jäta.
Hakkasime sõitma, sest piletid olid ju ostetud ja meid oodati. Kusjuures, ma ei teadnudki kumb meist oli rohkem närvis, aga kuidagi sujus. Tema käsi minu põlvel rahustuseks ja lisa silmapaar jälgimas teed koos minuga.
Kõige hullem asi maailmas on praami peale sõitmine. Ma ei tee seda enam kunagi... vist. Aga samas oli mul nii hea meel, et temal on põhimõtted ja mina sain hakkama.
Vanaema elab saare kaugemas küljes ja ta oskas Hiiumaast rääkida nii põnevalt: kõik need legendid ja paigad...
Kohale jõudes lükati mind toauksest sisse ja hüüti vanaemale, et tõi naise näha, pane tööle, nälg on majas, tema peab niiduki töösse panema ja niitma hakkama. Tahtsin juba turtsuma hakata, aga memm oli tõsiselt muhe ja asjatada mulle meeldib.
Kui läksin teda sööma kutsuma, oli ta kuhugi kadunud. Hõikusin, aga ei midagi. Ma ei osanud arvata, mis siis nüüd. Istusin üsna nõutult trepile. Ta ilmus teab kust tohutu sületäie põllulilledega, higisena, lõhnates muru järele ja haaras mu kaissu. Nii hea... rohkem ei olnudki vaja ja kõik oli jälle hästi.
Ta oli saarel nii teisem. Peale sööki viis mu kondama oma lapsepõlveradadele, möödaminnes kohendas siit ja sealt üht-teist. Tundsin, et ta oli koju jõudnud. Peremehelik, asjalik, tõsine, arvestav ja samas nii lihtne. Ma polnud teda kunagi sellisena näinud. Tema jaoks oli see tõeline puhkus, kui sai teha midagi ja ei pidanud istuma paigal. Püüdsin olla abiks niipalju, kui oskasin ja meil oli väga lõbus koos lihtsalt olla.
Õhtu jõudes olime mõlemad päevastest seiklustest üsna väsinud. Mingi hetk ta teatas, et on aeg kaissu minna, võtku ma asjad ja tulgu kaasa. Kuhu kaasa? Telki meil kaasas ei olnud, majas oli ruumi küll. Ei saanud ma aru...
Lakka magama, teatati mulle. Ei noh, millegi sellisega ei olnud ma küll arvestanud, kui tema järel lakaredelist üles ronisin. Ma ei olnud enne märganud, et ühel hoonel ei ole otsaseina ja sinna on pandud redel. Heinaküünidest olin ma enne ka kuulnud, aga näinud neid nii lähedalt või maganud seal – seda nüüd küll mitte, korteriinimene nagu ma olin.
Paar sammu redelist küüni sissepoole oli pesa tehtud: vanaaegsed mõnusad vatitekid, padjad... Kogu see paik lõhnas heina, suve ja armastuse järele. Millal ta seda veel jõudis, ei teagi.
Vaatasin välja. Ühest kohast madalate kadakate vahelt paistis natuke merd. Kuused kohisesid, ritsikad siristasid ja olla oli äkki nii kummaline ja samas nii turvaline ja hea.
Uinusin üsna ruttu tema kaisus, päevastest elamustest väsinud. Ärkasin raputuse peale, taipamata, kus ma olen. Üsna ehmusin, ta võttis mu kaissu ja sosistas, et ma tasa oleksin, kui ma olin end ärkvele saanud ja silmad hakkasid pimedusega harjuma, andis ta mulle märku tasakesi enda järel tulla. Ronisime võimalikult tasa serva poole ja vaatasime välja.
Oli sume augusti täiskuuöö. Maa hingas ja tõusnud oli udu. Imeline ja lummav, taevatähed oid suured ja säravad. Ta tõstis käe näidates, et ma sinna suunas vaataksin, ja sosistas: «Hirved...»
Alles nüüd märkasin, et eemal väljal, kus ta oli päeval niitnud, sõid loomad. Meist ehk mõnesaja meetri kaugusel, stoilised, uhked. Ma polnud kunagi näinud hirvi rohkem kui loomaaias ja see oli minu jaoks midagi nii võimast. Hirved nende loomulikus keskkonnas, päris-päriselt, mitte nagu loodusfilmides!
Värisesin, kas lummavast vaatepildist või jahedast ööõhust. Ta pani käed mu ümber ja istusime ja vaatasime öösse, vaikuses mõistes teineteist sõnadeta. Märkamatult hakkas taevas muutuma heledamaks ja sealtsamast, kust paistis kadakate vahelt lapike merd, tõusis päike.
«Ma tahtsin seda sinuga jagada,» sosistas ta mulle ja vaatas kaugusesse ja ma märkasin tema silmis kummalist läiget.
Samasuguse läikega olid ta silmad ka siis, kui sündis meie poja... Üheksa kuud pärast seda puhkust...