Maarja Kupits: moodsad emad, kas te ikka olete piisavalt hetkes ja naudite seda kõike?

Maarja Kupits Foto: Erakogu

Teate seda juttu, et lapse imikuaega ja hiljem väikelapseiga peaks nautima, sest see on nii lühike, ja üleüldse peaks peale selle ka kõike muud kogu aeg nautima? Teate, mis selle võimatuks teeb? See tohutu surve, mida kõike noor ema tegema peaks.

Täna hommikul oli esimene artikkel, mille peale mu silm suures ja laias internetis langes, kellegi jagatud lugu sellest, kuidas varakult alanud pikad hoiupäevad muudavad lapse agressiivseks. Seda oli kohe kena lugeda, eriti arvestades, et tänaseks oli meie pere päevakavas planeeritud esimene harjutuspäev hoius. Justkui ma ei tunneks end selle pärast veel piisavalt halvasti...

Selle üle mõtteid mõlgutades meenus mulle ka tunne, mis mind valdas, kui lugesin veidi üle aasta tagasi erinevaid väga tarkade inimeste kirjutisi sellest, kuidas peaaegu kõik naised on võimelised oma last rinnaga toitma, vajadusel küll piisava pingutusega. Väga tarkade inimeste jaoks ei ole selle väite mõistes ilmselt oluline, kas või millise tempoga tekkiv piim näiteks rinnast väljub – võtku ühe pudelitäie saamine või terve päev.

Ma ütlen pudelitäie, sest kui mõni laps on võib-olla nõus päev otsa vaid vaeva nägema, siis minu oma seda ei teinud. Selleks ajaks, kui laps oli viiekuune, veetsin ma koos pumbaga rohkem aega kui ükskõik kelle teisega. Ja kui ma siis lõpuks otsustasin, et selline «elu» ei ole jätkusuutlik, ja piimasegu peale üle läksin, tundsin ma nii vaimselt kui füüsiliselt tohutut kergendust, aga samas ka närivat süüd – kui peaaegu kõik naised on võimelised selleks, mida mina just enam teha ei suutnud, siis olen ma ju laisk. Mind ei morjendanud sealjuures teiste arvamus minust, vaid mu enda oma.

Mu pilk langes aknast vankriga jalutavale noorele emale ja mulle meenus peaaegu judisemapaneva selgusega, kuidas ma ise aasta tagasi samamoodi kvartalis vankriringe tegin. Laps, kes alguses oli nõus vankris magama ükskõik mis asendis ning oma näol värsket õhku tundes langes sügavasse ja pikka unne (mis võimaldas mul ta terrassile lükata ja vahelduseks tegeleda oma lemmikasjaga – lebamisega) otsustas nimelt mingil hetkel, et tema nüüd soovib, et vanker sõidaks. Ja sõidaks. Ja sõidaks.

Tollest ajast on mul muidu üsna hägused mälestused, aga mäletan, et mingil perioodil ta ärkas tõepoolest kohe, kui ma korraks jalga puhata või tuppa pissile minna üritasin. Lisaks mäletan ma tohutut süütunnet, et ma seda nautida ei suuda. Vahepeal lugesin midagi telefonist ja tundsin sellegi üle süüd – ma ju jalutan oma lapsega, mida ma vahin seda telefoni? Ma peaksin ju nautima magavat last, värsket õhku ja (õnneks enam-vähem) ilusat ilma, viie(kümne)ndat ringi sama kvartali ümber ja  valutavaid jalgu.

Mu aknast möödunud noor ema oli vähemalt nii palju egoistlik, et oli endale klapid kõrva pannud ja kuulas sealt midagi – ning ma mõtlesin, miks ma omal ajal sama ei teinud? Arvestades tollast päevaunede arvu ja nende jooksul mõõdetud kilomeetrite hulka oleksin ilmselt võinud audioloengute näol vähemalt tuumafüüsikuks saada, või arvestades mu ütleme viisakalt – mitte esmaklassilist kuulmismälu, ohtralt kirjandust nautida.

Moodne hea ema on...

Tegelikult ma tean sellele vastust. See on seesama «ole hetkes, ole kohal»-plära, mis noorele emale igast aknast ja uksest tuppa pressib (kombineerituna kuklas vasardava mõttega, et jääks laps ometi magama, on vaja tuppa piima pumpama minna). Aga noor ema ongi ju tegelikult kogu aeg hetkes ja kohal. Imiku või väikelapsega tegelemine on äärmiselt kõikehõlmav ja nõudlik tegevus, ja kui vankris magava lapse kõrvalt ka hetke endale võtta ei või, sest PEAB OLEMA HETKES (ärme unusta nautimist), pole ime, et noored emad kipuvad lisaks füüsilisele väsimusele ka vaimselt väsima.

Arvata võib, et hetkes olemise jutlustajad ei mõtle tegelikult, et see peaks tõepoolest iga jumala hetke kohta käima ja nimetatud noorele emale annaksid nad ehk andekski, kui too end korraks välja lülitada tahab. Aga paraku on moodne lastekasvatuse paradigma noore ema suhtes äärmiselt nõudlik, ja kui viimane veel ise peaks ka evima kalduvusi perfektsionismile nagu mina... siis ongi teil noor ema, kes soovist oma lapsele parimat ja veel paremat pakkuda end halastamatult takka piitsutab.

See on ka sedasorti uuringute ja artiklite häda. Inimesed, keda need kõnetavad ja kes nende teemade vastu huvi tunnevad, juba reeglina teavad seda kõike ja vastavalt tunnevad end neid lugedes kas tublina või... süüdi. Inimesed, keda tegelikult neis valdkondades harida vaja oleks, sedasorti artiklitest paraku ei huvitu, neid ei loe ega neist õppust ei võta. Kes tahab oma last hoidu panna, teeb seda olenemata erinevatest artiklitest. Ainult heade emade süümepiinad kasvavad neid lugedes.

Ja nii me elame maailmas, kus oma lapsele parimat sooviv ema võitleb pidevalt süütundega, sest ta teab: laps peab saama rinnapiima seni, kuni ta ise sellest keeldub, kasvama mahedalt ja ökolt, ainult isetehtud püreede peal, mõistagi isekasvatatud juurviljadest. Suhkur on valge surm, ekraanid surmapatt, eriti söögi ajal, ja ühekordsetest mähkmetest ärme parem üldse räägi. Hea ema laps ei vaja lutti, tal on selleks rind, ja kohe kindlasti ei leia ta end olukorrast, kus päeva viimase ülivajaliku une nimel peab ta poolteist tundi autoga eikuskile sõitma. Seisma jääda ei saa. Hea ema ei loo lapsele jätkusuutmatuid uneassotsiatsioone nagu kussutamine või juba mainitud autosõit, samas ei lase ta ka lapsel voodis enne magamajäämist nutta või üldse üle väsida. Ja muidugi – ärme unusta nautimist!