/nginx/o/2016/08/01/5677787t1hbdfe.jpg)
Pisut pöörased inimesed pole minu jaoks kunagi probleemiks olnud, pigem pakub nendega suhtlemine teatud väljakutset – me kõik oleme ju erinevad, või kuidas? Küll aga on üks tegelane, kes viimasel ajal end läbi erinevate inimeste aina uuesti meelde tuletab ja keda ma kohe grammigi ei salli – kahepalgeline draamakuninganna.
Inimesed on ühed veidrad olendid ja igaüks meist kohtub oma elu jooksul väga paljude ning väga erinevate väljalasetega. Kõigile meile õpetatakse juba siis, kui me veel iseseisvalt kõndida ei oska ning söömisegagi hakkama ei saa, kuidas erinevates olukordades käituma peaks. Just kombed on need, mida vanemad meile kodus esimese asjana ajusse taovad, aga tundub, et mõni inimene ei ole lihtsalt võimeline õppima – nad pole seda täna ega polnud ka ilmselt kakskümmend viis aastat tagasi.
Kahepalgelised inimesed ajavad mul südame pahaks – tahaks paralleelselt nii nutta, oksendada, täiesti kõrist karjuda ning samas justkui ei tahaks üldse mitte midagi. Pettumus on suur ja usalduse kaotamine lähedase inimese vastu teeb rohkem haiget, kui jalga astutud klaasikild seda eales suudaks.
Mida ma kahepalgelisuse all silmas pean? Üsna erinevaid asju. Sõbrannat, kes esimest külajuttu kuuldes sekundi murdosaga minu elust jalga laseb. Meest, kes oma eksidele suurt sõpra mängib ning samal ajal neid teises seltskonnas verbaalselt maatasa teeb. Suvalist tibi, kes arvab, et enda elu puudumise tõttu on täiesti okei pereliikmete vahele ajaviiteks erinevaid intriige punuda. Igasugune elusolend, kes hobikorras teiste elu hävitab või neist häbematult vinge (kuid üdini vale) sisuga lugusid vorbib.
Olin siiani arvanud, et mida väiksem on inimeste arv, keda lõpuni usaldada, seda väiksem on tõenäosus haiget saada. Tuleb välja, et tegelikkuses võib valus löök allapoole vööd tulla just sealt, kust seda kõige vähem oodata oskaks. Sa kuuled ja näed ning püüad mõista, miks... Sa tahaks küsida, aga uhkus on risti tee peal ees.
Maskid maha
Mulle on tihti ette heidetud, et miks ma ometi inimesi ei usalda. Vastus on lihtne – olen juba väga palju kõrvetada saanud ka soov kedagi usaldada kahaneb stabiilselt iga päevaga. Ma ei väidagi, et ma ise eranditult alati aupaiste saatel liikuv pühak oleks, aga samas ei lipitse ma kunagi. Kui sa mulle meeldid, siis tead sa seda päris kindlasti. Kui sa mulle absoluutselt ei meeldi, siis tead seda veel kindlamini. Ma ei viitsi ega taha kellegagi pelgalt viisakusest suhelda. Milleks raisata oma aega inimeste peale, kes sulle vaimselt midagi juurde ei anna? Inimeste peale, kellel puuduvad igasugused emotsioonid või ambitsioonid? Inimeste peale, kelle jaoks pole sa tegelikult ei rohkem ega vähem, kui üks tore käpiknukk, kellega igavuse ilmnemisel mängida tahaks.
Öeldakse, et näita mulle, kes on sinu sõbrad ja ma ütlen sulle, kes oled sa ise. Kuidas saab selline ütlus paika pidada, kui inimesed ajaga nii meeltult palju muutuvad? Kui kunagises parimas sõbrannas võtab aastate jooksul võimu üsna mitme erineva näoga, enamasti õel lohe? Või kui ainus inimene, keda sa aastaid usaldanud oled, sulle ühel hetkel igasuguse põhjenduseta julmalt selja keerab? Kuidas siis üldse aru saada, kes su sõbrad on? Nad kõik annavad sinu nina all viibides endast parima, et vastav mulje jätta, aga tosin tundi hiljem oleks tegu justkui totaalselt teise inimesega – kahepalgelise draamakuningannaga.
Kui saaks, pühiks kõik nad vaateväljast minema, aga paraku pole võimalik neid esimese viie sekundi jooksul ära tunda. Oma maskiriiuli ees seistes valivad nad sinu jaoks just sellise, mida sa parasjagu enda ees seismas näha sooviksid.