Kümme lapse kasvatamisega seonduvat müüti

Jonn. Foto: SCANPIX

Tutvustame teile kümmet laste kasvatamisega seonduvat müüti. Teemadena tulevad vaatluse alla näiteks jonn, manipuleerimine, varastamine, alkoholitarbimine ja veel mitmed teised. Müüte selgitavad Perekeskuse Sina ja Mina e-nõustajad Õnne Aas-Udam, Marge Vainre, Auli Kõnnussaar, Kadri Järv-Mändoja ja Tiina Teska.

1. Müüt: jonnivat last tuleb ignoreerida, siis saab ta kiiremini jonniga hakkama

Vanemad nimetavad jonniks käitumist, mil laps nutab, karjub, viskab end põrandale, lööb ema jmt. Seesugune käitumine on väikelapse (ja vahel ka eelkooliealise lapse) varjatud viis oma hädasolekust ja murest teada anda. Lapse iseendast arusaamise võime ja verbaalne võimekus on alles arenemas. Seega on jonnikäitumine lapse arengujärgust tulenev toimetulematus oma tunnete mõistmise ja reguleerimisega. Lapse suutlikkus oma vajadusi ise ära tunda ja neid rahuldada on piiratud. Ignoreerimise tagajärjel tunneb laps end hüljatuna, probleemi lahenduse poole liikumist aga ei toimu, sest laps üksi ei ole selleks võimeline.

Selles olukorras saab vanem oma last kõige enam toetada oma rahu ja kannatlikkusega. Kui vanem suhtub nuttu mõistvalt ning sõnastab ümber lapse tunded, kogeb laps vanema toetust ja tingimusteta armastust ning emotsioonid jahtuvad. Sealt edasi saab liikuda juba lapse mure lahendamise poole. Vanema toetava käitumise kaudu saab laps kogemuse, et on olemas erinevaid tundeid, kõiki neid võib tunda, neist võib rääkida ja saada teistelt toetust ka siis, kui tuntakse end halvasti. Tasapisi õpib sellisel moel toetatud laps ise oma emotsioone ning vajadusi mõistma ja neid ka sõnastama. See aitab luua alust lapse tulevasele toimetulekule elus ettetulevate pettumuste ja raskustega.

Õnne Aas-Udam

2. Müüt: beebi manipuleerib minuga: hakkab nutma, kui ta üksi jätan ja naerab, kui tuppa tulen

Beebi jaoks on pidev hoolitsus ja kohal olemine tema jaoks eluliselt olulised, sest ta lihtsalt ei jää üksinda ellu. Beebi on võimetu manipuleerima (see nõuab kõrgemat intellekti, mida beebil paratamatult olla ei saa) – küll aga oskab ta instinktiivselt kasutada oma kõige tähtsamat ressurssi, milleks on nutmine. Nutuga annab laps märku oma rahuldamata vajadustest, rõõmu väljanäitamine räägib seega rahuldatud vajadustest.

Beebi kõige tähtsamad vajadused on lihtsad: täis kõht ja soe tuba, piisav uni ja kehaline mugavus. Vähemalt sama tähtsad on aga ka turvalisuse- ja armastusvajaduse katmine, mis täitub füüsilise läheduse, hellituste-hoidmise kaudu. Beebi nutt on sõnum, et ta vajab täiskasvanut, kuna ei tule üksinda toime. Vanema tuppa ilmudes väljendab ta rõõmu, sest ilmus välja see, kellest ta eluliselt sõltub ja kes tagab tema turvatunde.

Õnne Aas-Udam

3. Müüt: laps peab õppima varakult oma asju teistega jagama

Vanemad kohtavad tihti kangekaelset keeldumist, kui üritavad lapsele juba varakult õpetada teistega arvestamist ja asjade jagamist. Õpetama ja suunama peab, kuid kindlasti tuleks arvestada lapse arenguetappi. Väikelaps peab läbima egotsentrilise arenguetapi, enne kui muutub sotsiaalseks olendiks sisemises mõttes. Näiteks võib 2-aastane nutvat mängukaaslast lüüa, et see vait jääks, selmet teda lohutada või talle eelistatud mänguasja anda. Kui väikelaps kedagi ründab, ei saa ta arugi, et ta haiget teeb. Tema soov ei ole valu teha, vaid seista enda eest viisil, mis on talle eakohaselt omane.

Väikelapse mina- ja meie-tunne on alles kujunemas ja eneseregulatsioonioskus vähene. Lapsel on keeruline oodata oma järjekoda, jagada teistega asju, sest tema tahe on esil ja ta alles õpib seda pidurdama. 2-4-aastane vajab aega, et uue grupi ja uute reeglitega kohaneda, tal ei ole piisavalt enesekontrolli ja sisseelamisvõimet ning piisav ei ole ka sõnavara ega väljendusoskus. Selles eas laps jagab asju pigem teatud reeglite omaksvõtust tulenevalt, mitte empaatiatundest. On täiesti tavapärane, et kodus toimib reegel jagada õe-vennaga maiustusi (sest see on juba kinnistunud rutiin), kuid väljaspool kodu võib laps sellest kangekaelselt keelduda (sest rutiin esialgu puudub).

Empaatia tekkimise üks eeldusi on kujutlusvõime, mis on seotud abstraktse mõtlemise võimega, mis väikelapsel on veel vähene, seega ei saa ta olla kuigi osav kujutlema teises toimuvat ega suuda teadlikult teise soovidega arvestada.

Marge Vainre

4. Müüt: lapsi peab võrdselt kohtlema. Kui jagada hüved võrdselt, on see õiglane ja ei tekita kadedust

Igal lapsel on oma eripära, maitse ja eelistused. Meil kõigil on palju erinevaid vajadusi ja need on pidevas muutumises. Erinevas vanuses ja soost lastel ja ka samas vanuses ja samast soost lastel on erinevad vajadused, tunded ja huvid. Seega on üsna ebatõenäoline, et lapsed võiksid tahta kõike võrdselt ja samal ajahetkel.

Õigluse teema võib olla erilise tähelepanu all 5-7-aastastel lastel, kuid ka siis on see kantud pigem soovist, et keegi teine ei oleks parem. Seega vajab laps eelkõige tähelepanu ja kinnitusi, et ta on armastatud ja soovitatav on seda pakkuda nii, et see ei kajastuks vaid asjade võrdse jagamise kaudu.

Kujuteldava võrdõiguslikkuse asemel tuleks igale lapsele jagada tähelepanu just siis ja sellises koguses, nagu see just selles olukorras loomulik: võtta sülle, lohutada, osta midagi toredat või vajalikku jne, kartmata rikkuda võrdsuse põhimõtet. Olulisem kui võrdsus on võimalda lastel tunnetada end isiksusena, kelle vajaduste ja eripäradega arvestatakse.

Marge Vainre

5. Müüt: minu laps on klammerduv memmekas

Kui sümbiootiline ajajärk (sünnist kuni umbes viienda elukuuni) lapse arengus lõpeb, hakkab ta tasapisi aru saama, et ema ja tema on kaks eraldi inimest. Laps tajub esmalt oma füüsilist ning seejärel psüühilist eraldiolekut. Seda protsessi, mil lapsel kujuneb arusaam iseendast, nimetatakse individualiseerumiseks ehk isikupärastumiseks. Eraldumisprotsess kestab kolmeaastaseks saamiseni ning selle arengu tulemusena hakkab kujunema lapse identiteedi alus.

1,5–2-aastane hakkab tajuma, et ta on omaette olevus, et ema ja teised ei käitu alati oodatult, et tema soovid iga kord ei täitugi. Eraldumine emast on keeruline: laps muutub iga päevaga iseseisvamaks, olles samas väga kiindunud ja sõltuv emast. Vaatamata eneseteadlikkuse kasvule kogeb laps samaaegselt tugevat ebakindlust ja hirmu mahajäetuse ees.

Laps kiindumus emasse muutub oluliselt umbes 1,5-aastaselt, sest laps taotleb lähedust nüüd emotsionaalselt kõrgemal tasemel. See on aeg. mil lapses kujuneb tahe, initsiatiiv, oskus end kontrollida (nt põie- ja soolekontroll). Laps suudab juba mitmeid asju teha ise, oskab tahta ja mitte tahta, ta on järjest nõudlikum, ja nüüd juba mitte ainult ema, vaid ka isa suhtes. Laps soovib, et vanemad osaleksid tema toimingutes, jagaksid tema elamusi. Vanemad, kes jõudsid juba rõõmustada lapse iseseisvumisilmingute üle, võivad sel ajal end tunda hoopis rohkem koormatuna ja ärrituda, kui laps ilmutab tujukust ja ootab iga saavutuse märkamist. Kuna lapse enesetunne sõltub otseselt ema-isa osavõtlikkusest, on ta nõudlik ja klammerduv ning kui temaga pahandada või tõrjuda, on tal seda enam põhjust klammerduda ja oma turvalisusele kinnitusi taotleda.

Selles vanuses lapse kõige suurem hirm on eemalolek lähedastest. Isegi magamaminek võib omandada vanematest lahkumineku tähenduse. Seda hirmu aitab ajutiselt leevendada olukorra kontrollimine seeläbi, et laps püüab panna emme-issi midagi tegema (veel juua, teist unejuttu, veel pissile, uut musi).

Lapse soov saada turvatunnet juurde olukordade kontrollimise kaudu on loomulik. Individualiseerumine on valutum, kui lapsel on piisav kindlustunne, et emme-issi ei kao kuhugi, kui tal lastakse teha ise neid asju, milleks ta juba suuteline on ning kogeda vanemate osalust ja emotsionaalselt kättesaadavust, kui ta neid vajab.

Marge Vainre

6. Müüt: «rahunemistool» ja oma tuppa saatmine aitab ohjata lapse agressiivsust. Üksi olles mõtleb laps oma halva käitumise üle järele ning saab aru, mis ta valesti tegi

Lapse mõtlema või rahunema saatmine toolile, oma tuppa või nurka on enamasti karistava mõjuga. Karistus mõjub lapsele läbi hirmu ja mõjutab vaid siis, kui laps seda kardab. Sageli laps kardabki, sest riid ja pahandus, aga eriti hülgamine, on väga hirmutavad. Kuid olukord ise jääb lahendamata – toolile saatja ei saa teada, mis lapse lubamatu käitumiseni viis, mille eest laps seisis, riskides pahandusega. Laps saab aga teada, et tema vajadusi ja tundeid ei mõisteta või et ta on «paha laps» kui neid kogeb ja enda eest seisab. Veelgi enam, laps saab teada, et temale ei ole lubatud saada pahaseks, olla pettunud, kaitsta end, näidata oma tundeid. Tema ei tohi olla vihane (aga karistaja võib). Laps tunneb alandust ja tõrjutust, sest olukorras, kus tema võitleb oma keeruliste emotsioonidega, teda mitte ei püüta mõista, vaid saadetakse ära.

See on karm karistus tunnete kogemise eest. Laps saab õppetunni, kuid ta ei saa teada, mida ta tohib teha, kui on pahane, hirmul või pettunud. Kui selline praktika jätkub, siis õpib laps peagi oma tundeid eirama, otsib viise, kuidas pääseda karistusest või kujuneb tal väärtusetuse tunne ja oskamatus oma tunnetega toime tulla. Kuigi vanema eesmärk «mõtlema saatmisega» on olukorda rahustada, sillutab ta teed vastupidisele: lapse tunded kuhjuvad, agressiivsuse ilmingud sagenevad.

Kui vanemad soovivad, et laps käituks teatud viisil mitte karistuse hirmust, vaid seepärast, et see on hooliv ja arvestav suhtumine üksteisega, siis on kõige loomulikum väljendada lapsele, mis oli tema käitumises häiriv ja teha seda minakeeles. Kui soovime kedagi mõista, on parim viis teda aktiivselt kuulata. Laps vajab rahunemiseks kindlustunnet, mitte hirmu. Minasõnumid ja kuulamine on ka väikelapsele mõistetavad ja õpetavad eneseväljendust ning seda, kuidas enda ja teiste vajadustega arvestada.

Rahuneda ja tugevate emotsioonidega toime tulla aitab lapsel (ja igal inimesel) koosolemine kõige lähedasema inimesega, tema toe ja hoolivuse kogemine vaatamata eksimusele. Seega vajab laps, kes on oma vanemate arvates käitunud vastuvõetamatult, ema-isa juuresolekut, luba oma tundeid tunda ja kogeda hoolivust. Tundes end turvaliselt ja mõistetuna, on laps valmis arvestama ka teistega, ja koos saab arutleda, kuidas võiks valida teisi käitumisi.

Marge Vainre

7. Müüt: laps peab muutuma heaks, siis saan mina olla tema vastu hea. Kuni hinded on halvad, tuba koristamata, lubadused täitmata, ei saa lubada meelelahutust, hobisid ega taskuraha. Kiita võib alles siis, kui kõik on korras

Erinevad käitumist uurinud teadlased on leidnud, et parema tulemuse huvides on mõttekam panustada edusammude tunnustamisele. See kehtib nii väikeste kui ka suurte inimeste kohta. Oma tegutsemisele positiivset tagasisidet ja tunnustust saades püüab inimene seda käitumist korrata. Iga laps teeb midagi sellist, mille üle on põhjust heameelt väljendada. Mida rohkem last tunnustada, seda rohkem ta on huvitatud panustama, seda rohkem tal valmisolekut avastada midagi uut, olla aktiivne, initsiatiivikas, võtta vastutust, arvestada teistega jmt.

Lapsel jaoks on väga oluline olla märgatud, saada vanemate heakskiitu, tunda nende osavõtlikkust nii kordaminekutes kui ka ebaõnnestumises, tunda nende toetust ja tingimusteta armastust. Laps ei pea vanemate toetust ja mõistmist välja teenima. Lapse vajadus olla sõpradega, osaleda huviringides, kasutada arvutit, saada taskuraha jmt on loomulikud. Kui teha neist karistus või preemia, õpetab see lapsele pigem manipuleerimist ja halvendab lapse ja vanema suhteid.

Kui lapse käitumist reguleeritakse talle hüvesid pakkudes või karistades, tuleb arvestada, et see meetod töötab vaid lühiajaliselt ja soodustab lapses hoopis tarbijalikku mentaliteeti, teene-teene vastu suhtumise kujunemist. Laps õpib, teeb majapidamistöid, täidab kokkuleppeid vaid selleks, et saada vastu mõni hüve. Kui vanem soovib lapses kujundada mõtteviisi, et teadmised, korras kodu, kokkulepetest kinnipidamine jms on väärtus, ei ole mõistlik neid siduda preemiatega, sest esiplaanil pole väärtus ise, vaid hüve saamine.

Marge Vainre

8.  Müüt: kui laps varastab, tuleb teda karmilt karistada

Varastamise sage põhjus on lapse emotsionaalses pinges. Näiteks võib laps, kelle vanemad lahutavad või on kodus muid valusaid olukordi, pinge maandamiseks hakata asju näppama. Tihti ongi varastamise põhjused hoopis mujal, mitte rahas või asjades. Laps võib hakata varastama, kui ta tunneb ennast halvasti, kuid ei suuda aru saada, mis on siis see, mis on tegelikult puudu. Lapsed vajavad aktsepteerivat tähelepanu, tõelist kontakti, koostegemisi ja -olemisi oma vanematega, tunnustust selle eest, mis nad on ja mitte kriitikat selle eest, mida nad pole.

Eelkooliealine laps ei pruugi veel mõista, mida varastamine tähendab ja seda tuleb selgitada. Kui laps on midagi varastanud, siis on hea, kui ta ise kohtuks tagajärgedega ja viiks varastatud raha/asja tagasi. Samas ei ole kasu häbistamisest ja karistamisest. Tagajärgede kogemine ja selgitustöö on piisavad.

Auli Kõnnussaar, Kadri Järv-Mändoja

9. Müüt: piiride seadmine on sama mis karistamine

Piiride seadmine ja karistamine on erinevad käitumisviisid. Piiride seadmine lapsele on pigem ennetav tegevus. Kui lapsevanem käitub stabiilselt, järjekindlalt ja lapse jaoks ettearvatavalt, siis laps hakkab ka ise tajuma, mis on heakskiidetud tegevus ja mis seda ei ole. Lapse käitumine vanema jaoks vastuvõetamatul viisil on tihti tingitud sellest, et laps ei oska ette aimata, kuidas vanem seekord reageerib ja millised on seekord tema teo tagajärjed. Näiteks ei ole laps kindel, kas pärast tema ebasobivat käitumist ema riidleb, on kättesaamatu, eemalolev, karistav, ükskõikne, reageerib leplikult või naerab. Karistamine on lapse mittesoovitud käitumisele järgnev tegevus ja üldiselt ebaefektiivne, sest alavääristab last ja tekitab varjatud või ka varjamata vihatundeid. Käitumise korrigeerimiseks pärast mittesoovitud tegu on asjakohane kasutada minasõnumeid, rääkides lapsele mitte sellest, mis laps valesti tegi, vaid sellest, mis vanemat lapse teguviisi juures häiris.

Tiina Teska

10. Müüt: laps võib suitsetada ja juua, peaasi, et vahele ei jää. Kui laps esimest korda koos vanematega alkoholi proovib, kaob lapsel huvi n-ö nurga taga juua

Kasvava lapse aju on täiskasvanu omast erinev. See on pidevas arengus ja muutumises. Alles 20–25 eluaastaks võib öelda, et aju on küpsemise lõpetanud. Kõige hilisema arenguga on aju eesmine osa ehk otsmikusagar, mis juhib olulisi protsesse nagu otsuste tegemine, enese juhtimine, planeerimine, oma impulsside kontrollimine, tahtejõud, probleemide lahendamine.

Mida varasemas eas laps hakkab sõltuvusaineid tarvitama, seda suurem on tõenäosus, et otsmikusagara juhitavad protsessid ei arene täielikult välja. Seetõttu võib kahjustuda võime teha mõistlikke valikuid, langetada otsuseid ning neid täide viia. Puudu võib jääda tahtejõust ja oskusest oma käitumist suunata ning vajadusel pidurdada. Kahju ei ilmne kohe ja mõne inimese puhul võib tunduda, et ka sõltuvusainete rohke tarvitamise pole mõju avaldanud. Samas näitavad uuringud laialdast kahju ja vähesemat endaga toime tulekut just nende hulgas, kes on sõltuvusainetega alustanud vara. Varajane meelemürkidega alustamine suurendab ka riski sattuda nendest ainetest sõltuvusse.

Kui lapsed tohivad kodus juua ja suitsetada, siis on neil ka sõprade juuresolekul tunne, et õlu, siider või suits ei ole midagi erilist. Mõnikord arvavad vanemad, et kodus suitsetamise ja alkoholi lubamine vähendab riski, et laps proovib neid aineid esmakordselt ohtlikus keskkonnas. Tihti tuleb noortel sõprade survega siiski silmitsi seista ja kodune lubav hoiak neid riske ei vähenda.

Parem lähenemine on aidata noortel õppida suhtlemisoskusi, mis võimaldavad neil «ei» öelda ja samas sõprussuhteid säilitada. Samuti saab vanem aidata lapsel leida tegevust seltskondades, kus riskikäitumised on vähem populaarsed. 

Kadri Järv-Mändoja