Moodne naine: on küll häbi, aga ikka palkasin endale koristaja

Foto: Vida Press

«Regina, kas sul imelik ei ole, et mingi võõras inimene sinu juures koristamas käib?» küsisid mu sõbrad, kui juhuslikult mainisin, et täna tullakse. On siis imelik? On küll, tegelikult, natuke on häbi ka, aga häbist suurem on see, et ma lihtsalt ei viitsi ise kodus lappi välja võtta. Ega oska. 

Kui ma olin laps ja mu vanemad lahutasid, pani ema alati kõige suurema tüli ajal tolmuimeja käima, et isa karjumist kuulda ei oleks. See hääl tekitab minus ikka veel stressi ja tollest ajast peale olen alati teadnud, et minu elus jõuab kätte aeg, mil ma enam tolmuimejat katsuma ei pea. Pigem leian mõne tüdruku Lasnamäelt, kes väikse raha eest selle töö ise minu juures ette võtab. Samal ajal võin mina teha seda tööd, mida ma päriselt teen, mille eest ma teenin nii palju, et võin vabalt oma taskust mõne lihttöölise tunnipalga kinni maksta ning jääb ülegi.

See ongi peamine vabandus, millega karjäärinaised koristaja palkamist põhjendavad: selle tunniga, mis ma kodus põrandaid peseksin, võiksin teenida erialast tööd tehes kõva papi. Papi, mille eest ma võin endale seda luksust lubada, sest olgem ausad, meie põlvkonna naised ei pea kodus enam pidama ei karjuvaid mehi ega kuulama tolmuimeja plärinat.

Miks aga üldse vabandust paluma peab? Kas ma palun vabandust muude luksuste eest, mida endale luban? Kas mul on häbi osta poest lastevorsti asemel lõhefileed? Kas ma löön silmad maha, kui sõidan takso, mitte trolliga? Kas ma palun vabandust selle eest, et hotellis peatudes teenija tuppa lasen ning sellest mõnu tunnen, et mingi umbkeelne inimene, keda ma enam kunagi nägema ei pea, voldib voodil mu tekiäärekest sirgeks?

Lastehoidjate, koristajate, koduabiliste ja muude koduste töödega tegelevate inimeste palkamine on jäänud mõttelises vormis mingisse endisesse aega. Eesti puhul murdis sotsialismiterror muidugi paljud traditsioonid pooleks, aga muidu oli läänemaailmas veel sada, isegi kuuskümmend aastat tagasi tüdrukute palkamine sama tavaline asi kui aamen kirikus. «Vanasti oli nii, et kõik naised jagunesid selgelt kahte leeri: need naised, kellel oli teenija, ja need, kes olid ise teenijad,» kirjutas ajakiri The Atlantc.

Tänapäeval aga hoiab keskmine keskklassi naine kõik kohustused enda käes. Loomulikult tahab ta olla tark ja ilus, ületada palgalõhe, saada kümme ideaalset last ning siis veel ise oma vannituba koristada. Tihti kuuleb sellist arvamust, et üks õige feminist ei sunni teisi naisi enda heaks sellist tööd tegema, sest nii tekitab ta klassivahesid ja paneb enda teistest naistest kõrgemale. Teate, mida minu selle aasta lemmikfeminist Caitlin Moran selle kohta oma raamatus «Kuidas olla naine» ütles? «See kleepuv jura, mis veekannu külgedele koguneb, ei pärine naiste vagiinadest. /…/ Ja minu tissid ei ole suunanud maailmamajandust selliselt, et majapidamistööd naistele jääksid.»

Moran mõtles siinkohal seda, et kui juba nii on, et isegi keset sajandi peretüli tuleb just pereemal mõte võtta kapist välja tolmuimeja, siis ei tohiks ükski naine end halvasti tunda, kui ta käesoleva probleemi teisiti lahendab ja mõnele kenale tüdrukule nende teenete eest maksab. Ma ei saa siinkohal midagi kinnitada ega ümber lükata, aga ilmselt oleks pooled abielud ilma vihase süüdistava koristamiseta poole kauem kestnud.

Kes teab, võib-olla oleks üldse pooled hädad olemata, kui naistel oleks lihtsalt alati koristajad olnud. Kuidas see ütlus oligi… rikkus ei tee kedagi õnnelikuks, aga limusiinis on palju parem nutta kui tänaval vihma käes. Noh, ma arvan seda ka, et läikivpuhtas kodus on palju parem tülitseda.

Kas koristaja naerab minu üle?

Nii et esimene häbi, millega pärast koristaja palkamist kokku puutusin, oli väline ja küsis minult, kuidas ma küll julgen? Aga teine ja veel suurem häbi seisis isiklikult minu ja mu koristaja vahel. Ma ei saanud üle mõttest, et äkki see inimene arvab, et ma olen liiga räpane inimene. Äkki ta nühib mu vuugivahesid, saab aru, et neid ei ole veel kunagi nühitud ning… naerab minu üle?

Tunnistan ausalt, et just sel põhjusel on minu jaoks oluline, et ma seda inimest ei tunneks. Et ma justnimelt palkaks ta, et ta oleks mõnest teisest linnaosast, võib-olla mõnest teisest rahvusgrupist. Ühesõnaga, et oleks välistatud, et me temaga vanatädi juubelil samasse lauda istuma satume. Ka leppisin ma koristajaga kokku, et ta tuleb siis, kui mind ei ole, avab oma võtmega ukse ning lahkub enne, kui ma koju jõuan.

Mäletate ju küll «Seksis ja linnas» seda episoodi, kus Miranda võtab endale koduabiliseks Magda, keda mängis suurepärane Lynn Cohen? Miranda kurtis – ja ma täiesti mõistan teda – juba esimesest päevast saati, kui piinlik tal on kodus olla ja mitte midagi teha, samal ajal, kui makstud teenija koristab. Noh, tundub, et kahekümne aastaga oleme Eestis oma mõttemaailmaga järele jõudnud neile ägedatele New Yorgi naistele, keda sai nooruses telekast vahtida, sest just sarnaseid vastuseid sain ma oma sõpradelt, kui neilt vastu küsisin, miks neil endal koristajaid ja koduabilisi ei ole.

«Ma kardan, et ta näeb, et mu laps on kasvatamata ja kodu sassis. Mul pole tõesti vaja, et keegi veel ütleks, et ma olen halb ema,» kurtis üks. «Mul pole ju lapsi, küll jõuan ise kuidagi koristatud,» kogeles teine. «See oleks nagu allaandmine,» leidis kolmas. Huvitav küll, aga keegi neist ei vastanud, et nad naudivad kodutöid, neil pole koristaja jaoks raha või nad lihtsalt ei taha. Probleem oli ikka väline, seotud häbiga, hinnanguline.

Aga mul on just hinnangutest kõrini. Mul on kõrini sellest, et ideaalsed koduperenaised, kes tööl ei käi ja end harida ei viitsinud, mulle häbist rääkima tulevad. Mul on kõrini sellest, nagu ma peaksin olema supernaine, kes ühe käega teeb Power Pointi esitlust ja teisega võtab tolmu. Parem juba tulgu see tüdruk Lasnamäelt, kelle ma internetist leidsin, mina võin sel ajal kohvikus natuke hinge tõmmata, sest elu on isegi raske. Nii et, naised, ma ütlen teile, palgake juba ometi see koristaja!