Osalejad: Marin ja tema hea kamraad, sõbrastaaži pea kümme aastat. See segane seiklus seondub mulle igast küljest liigse alkoholitarbimisega. Voodisseminekut vormistades olime mõlemad purupurjus, mille ainsaks positiivseks küljeks oligi see, et kaineks saades andsime mõlemad oma apsakast iseendale aru võtmes «täiskasvanud inimesed, juhtus mis juhtus, ise selle käki kokku keerasime». Otsisime mõlemad kirge, elu tunneteta on kuramuse tühi. Tagantjärele mõeldes ei tunne ma ennast üheski episoodis ära, aga kuidagi nii läks, et pärast ohjeldamatut pidutsemist võtsime üksteisel armsalt käest kinni, sõitsime tema juurde, kallasime klaasid rummi täis ja läksime pikema jututa voodisse. Hommik oli pehmelt öeldes huvitav, olime üliviisakad, kohmetud, kiirustavad ja punastavad korraga.
Kui muidu pole sõpradega erilisi tabusid, piinlikke teemasid ega saladusi, käepigistus on alati õige survega ja pisaraid ei kardeta, eeldasin sinisilmse blondiinina, et samasugune vaba ja lihtne olemine jätkub ka voodis. Oi, kuidas ma eksisin. «Appi, tal on peenis. Ja see on vahel kõva!», vasardas peale seda kirepuhangut selili lakke vahtides peas ning ähmaselt meenus, miks seni sõpradega seksimist vältida olin suutnud. Pikaajalised tuttavad langevad minu jaoks ühel sujuval hetkel kuskile sõbratsooni, kus nad on täiesti aseksuaalsed ning ei vaata neid kui võimalikke kiretekitajaid. Mees on, sarm on, peenis on, habe ka kasvab, aga minu jaoks vajalikku klikki ei tule, vaatan nagu pereliiget. Intiimsus ikka pole suvaline füüsiline lähedus. Sõpradena koos saunas käia on okei, käest kinni hoida samuti ja kasvõi süles istuda normaalne, aga peale krõksu seksuaalse poole skaalasse, polnud enam miski pikka aega samamoodi kui varem.