Marin vaevleb PMS-is: kahju teist, kallid mehed, et fuuriaid taluma peate!

Foto: PantherMedia / Scanpix

Kõik on ilmselt märganud, et vahel on naised eriti turtsakad, kraaklemishoos ja õrnahingelised. Kui enamjaolt on needsamad naised tsikid nunnud nagu kiisupallid ja magusad kui vahukommid, on sellel füürerlusel lihtne põhjus. Saage tuttavaks – on suur tõenäosus, et selle põhjuseks on PMS ehk premenstruaalne sündroom. Ilustamata tunnistan, et olen sel päevade eelsel ajal täiesti võimatu, aga mitte ainult mina. Ainsana selle kõikuvate hormoonide virvarri juures lohutab toores tõsiasi, et järgmiseks päevaks on see jõledus läbi. See ei ole meile mugav aeg, vahel unistan, et selleks puhuks oleks seadusega ette nähtud tervisepäev või midagi sarnast, ikka ühiskonna parema sisekliima ja vaimse tervise huvides. 

Sel ajal tahaks kõiki, ka häid inimesi ning ilma igasuguse põhjuseta, otsejoones pikalt saata. Töökaaslane, kes midagi küsida julgeb, saab sellise pilgu osaliseks, et edasisi pöördumisi ei tule, minu häiritud näoilme järgi otsustades virutaksin talle järgmisel korral monitori kaela. Elu on süngetes ja poristes toonides, ainsad soovitud tegevused toimuvad üksinda voodis, teki all ja pimedas, teisi inimesi enda läheduses talumata. Näiteks võib sellist masendusehoogu veeta Facebooki new age lehti sirvides, mida muidu täielikeks totrusteks pean. Lõputult kassivideoid, need vähemalt ei ärrita põrnarebendini, vaid panevad veidikenegi heldima.

Eraldi hulluma ajav kategooria: milline sel ajal välja näen! Õitsvast ja tervisest pakatavast õnnelikust naisest on asi kaugel. Punnis kõht, mitte miski ei istu ilusti selga. Fakt, et mul üleüldse nii mõnedki ülekilod on, ei loe, sel perioodil on põhjust topelt kurta. Jalad on veidi turses või vähemalt kujutan ette, et varbad on justkui pisikesed sardellikesed, mida on kaunistada püütud ereroosa küünelakiga. Juuksed ei püsi nii nagu võiksid. Ja hoidku, kui seostaksin seda sellega, et korralikult föönitada ei viitsinud, mkmm, see on üleüldine naiseksolemise valu, mida kord kuus on peaaegu kohustuslik läbi elada. Muidu on lopsakad prinkis rinnad on pea iga naise unistuseks, sel ajal läheb minu G-korvi suuruses büst aga nii punni, et põhimõtteliselt segab vaatevälja. Pitsitab, valutab, teeb liiga. Piin.

Absoluutselt kõik käib närvidele ja oleks kui sihilikult minu vastu suunatud. See päev, kui olen otsustanud kodukontoris tööd teha, sõidab keegi ülemises korteris rulaga. Vähe sellest – altkorruse muusik otsustab hakata oma pasunat häälestama. Kõik täiesti normaalsed argised olmehääled, aga sel momendil tahaks kõiki lärmitegijaid pikalt kägistada. See Tinderi tüüp pole viimase tunni jooksul kirjutanud… Pole lugu, mõni omavahel vahetatud kirjarida hiljem taban ennast mõttelt: «No misasja ta pidevalt tšätib, tööaeg ju, pole muud teha või?!»

Midagi pole võimalik õigesti teha

Õnneks ei ole ma ainus selline närvipundar, see veidi lohutab. Sõbranna, kes tujutsedes hommikul kodust väljus, sest elukaaslane alles magas, ajas ennast tööpäeva lõpuks korralikult keema. Mõtelge, mees andis teada, et tahab õhtul kallistada ja kaisutada, naise saabudes on laud kaetud suurepärase õhtusöögiga, küünlad põlevad. Pool tundi hiljem teeb mees hooliva ülestunnistuse: «Armas naisu, ma pesin isegi nõud ära, et sa pingutama ei peaks.» Ja saab vastu kärkiva vihahoo: «Misasja??? Sa pesid nõud ära? Nõudepesu on minu rida, miks sa ei lase mul niigi iseseisev olla, et oma koduste töödega laseksid hakkama saada? Kas ma ei oska sinu meelest taldrikuid loputada?» Äärmiselt loogiline ja arukas mõttekäik, pealegi saab hiljem halada, kui üksik ta on, ei mõisteta ja üleüldse on kogu maailm kuri.

Kui mees on kodus, saab teda süüdistada minu isikliku ruumi vajaduse mittemõistmises. Kui ta vaeseke on oma peas parimat soovides mõned tehted teinud ja ette kujutanud, et annab sel päeval mulle seda nii palju kui kulub, minnes sõpradega välja, sajab tema peale loomulikult vastupidine etteheidete rahe. «Kuidas sa jätad mu omaette, tead ju, et mul on nii halb olla!» Riiuhimu pressib välja igast keharakust, ehkki südames ei taha haiget teha ja igasugust kraaklemist ei kannata üldse.

Sõber, vaeseke, saatis sõnumi lihtsa ettepanekuga koos lõunat süüa. Vastasin, et kahjuks pole võimalik, olen migreeniga kodus ja teate, mis tema tegi? Küsis hoolivalt, kas saaks mulle midagi tuua, lohutada või aidata. Tavapäeval oleksin heldinud ja sellest dinosauruslikust viisakusest sõbrannadele kelkinud, aga mitte sel neetud PMS-i päeval. Käratasin rohmakalt, et ei vaja mingisugust abi, saan ise hakkama, segaduses mees, kes ei jõudnud preili Marini äkkviha põhjusega sammu pidada, sai eest ja tagant nii et tolmas. Kuidas ta juba õhust saadik ei saa aru, et tahan praegu omaette omas urus kannatada ja haliseda? Ei talu seda headust ja hellust, oodaku hetk, kui mu tuju poole sekundi ja kannapõrkena pöördub ja pakkugu oma klassikalist turgutavat lohutuspaketti siis. See, et enda jaoks absurdselt käitun, ei tähenda, et sallivam ja kenam oskaksin olla. Pärast vabandan, silun ja lunin andeks, nii lapsik kui see ka pole.

Kahju teist, mehed!

Enamiku päevast tahaks vaikselt nutta, igasugused asjad võtavad alahuule värisema. Lipuheiskamine hommikul Pikas Hermannis, seda saatev hümn on minu magamistuppa kuulda. Nii ilus ja pidulik, täiesti sobiv võtta väike mõttehetk ja päeva alustuseks silmi kuivatada. Isamaa-armastus võtab ikka ju hinge värisema. Üksik taadu tänavat ületamas, täiuslik pisarate valamise materjal. Kujutlen foori taga seistes ette, kuidas ta on mitu aastat juba lesk, aga tohutult igatseb abikaasat, kellega 45 aastat abielus oli ja nii rõõmu kui näguripäevi nägi. Maksimaalselt paarikümnesekundiline mõttekäik, aga meeletult kurb, pisarad pimestavad silmi ja klomp on kurgus. Või siis hoopiski kellegi valjuhäälne juubeldamine lähedal asuval spordiväljakul, aru saamata, kas tähistati mõnd väravat, kellegi saabumist, ellujäämist või niisama hüpet. Ajab nuuksuma ja kõik! Üksildus tundub siis maailma suurim, mis iganes laulusõnad maailma kõige sügavamõttelisemad, pimedus akna taga eriti lämmatav ja armastus ilmvõimatuna.

Kahju teist, kallid mehed, kes te seda taluma peate, siiralt kohe. Ausõna, armastame teid hullupööra, püüdke selle pirtsaka perioodi ajal meie tujusid eirata. Lisaks oma naistele on ju veel ka ülemused, bändikaaslased, trennitšikid, teised naissoost pereliikmed – mul on sellele mõeldeski juba veidi õudne. Isegi sõbrannaga otsustasime omavahelise ammu etteplaneeritud kohtumise mõned päevad edasi lükata, mõlemad vaevlesime samaaegselt eriti räige PMS-i käes ja edasise sõpruse säilitamise nimel joome seda veini mõni teinekord.