Neljakümnene esmarase… ei soovita!
Oletame, et sa tegelikult eriti ei pabistagi, sest nelikümmend pluss lapsi saada – ja neid kasvõi üksi üles kasvatada – on tänapäeval ju igati normaalne. Absoluutselt, kui see on teine või kolmas või viies laps, absoluutselt! Esimest korda asjaga peale hakata… on mõnevõrra keerukam.
Ma olen sünnitanud kolm last – ühe üsna varakult, kahekümnendates; teise kolmekümneselt ja kolmanda omakorda kaheksa aastat hiljem. Mitte keegi ei rääkinud mulle, mis ootab mind ees ligi neljakümnese rasedana. Kuidas kolleegid küsivad kõigepealt: «Issver, miks sulle seda last vaja on?» Või et riiklik naistearst ohkab ja paberitesse süvenemata torkab: «Jälle üks vana esmassünnitaja, hakkab jama pihta!» Või seda, et triple-testi tulemusi lugedes teatab ta: «Teil tuleb nagunii daun, millal aborti teete?»
Valisin tookord tasulise arsti, maksin kõikide keeruliste analüüside eest; ja sünnitasin terve lapse. Mis siin enam, hästi läks ju, eks! Mu keha oli tugev, mu vaim, selgus, sai nende üheksa kuuga nii kõva vopsu, et leidsin end mõni aasta hiljem tablettide otsast. «Õgi, sajata, hala» - klubi, millest möödunud nädalal kirjutasin, oli käeulatuses. Oleks see olnud esimene laps; oleks ma olnud uhke üksikema… kurja, ma ei tea.
Klassikuid tsiteerides, pole küll minu asi ütelda, aga ma siiski soovitan, et kui sul on tõsine plaan luua pere ja sünnitada lapsed, siis lülita see loomuliku osana «hetkes elamise» ja joonistuskursuse kõrval oma ellu enne mainitud kolmekümne neljandat, mil asjad vaevumärgatavalt, aga pöördumatult juhtuma hakkavad. Või sõnasta see kuidagi suupärasemalt – nagu mina seda kunagi aegade alguses tegin – neljakümnendates on mõnus olla «keskmine eesti mees», lapsed kannavad kaela, võimalusi on, vinguda ei viitsi, chillax ja lähme teeme veits kino!
Või – kui see on su vaba valik – vali välja niplispitsi kursus ja tee üks ilus valge taskurätt, millega lahkuvatele kolmekümnendatele järele lehvitada. Sest kui alla anda, siis igal juhul elegantselt!