/nginx/o/2016/08/16/5726103t1hf497.jpg)
Olin eelmisel nädalal sünnipäevapeol, kus tekitasin suure tüli. Külalised, kellest keegi ei olnud enam teismeline, klõpsisid oma nutitelefonidega grupi- ja sõbrapilte ning toppisid neid koos aina uljamate kirjeldustega sotsiaalmeediasse. Kui ma kolmandat korda enda näost kaamera ära võtta palusin, pidin lihtsalt häält tõstma. Mis te arvate, kas see aitas?
Selles mõttes aitas küll, et mu veiniõhetusega nägu jäigi lõpuks Facebooki-läbust välja. Pärast mitut, ja ma tõesti mõtlen, et korduvat autoriteetset nõudmist ennast mitte pildistada ja neid pilte mitte jagada. «Aga Regina, sa näed ju nii hea välja, las ma ikka jagan!» nõudis üks kaameramaias neiu. «Aga Regina, su nägu pole ju õieti nähagi,» õigustas ennast teine. Ausõna, ma tahtsin tol hetkel ainult koju minna.
Lõpuks ikkagi võitsin, aga solvasin selle käigus oma sõpru, kes mind nii ilusti peole kutsusid, sest nende jaoks oli mu tõrksus arusaamatu. «Regina, kas sulle siis ei kõlba meiega koos netis olla?» küsiti provotseerivalt, kuni ma endale omase aususega tunnistasin, et loomulikult ei kõlba. Ilmselgelt mitte! Te veel küsite?
On rida põhjuseid, miks ma ei taha, et minust tehakse pilte, eriti just eraelulistel sündmustel. Esimene põhjus ongi see, et kasutan sotsiaalmeediat peamiselt töö jaoks: suhtlen klientidega, koostööpartneritega, kirjutan eelmisel nädalal Berliini komandeeringu kokteilitunnil kohatud Väga Olulise Inimese postkasti mõne sõbraliku rea. Ma ei taha, et see inimene näeks, mis seltskonnas ma Eestisse tagasi jõudes viibin.
Tulin trennist. Tegin soengu. Käisin kohvikus. Eile oli sünnipäev. Vaadake seda kingapaari. Kuulake seda laulu. Sõitke sinna reisile. Imetlege mu silmi, tisse, peenraid, küüsi, koduloomi, lapsi, diivanit, autot, peikat, tuttavaid. Lugege seda pööraselt vaimukat nalja, mille ma just välja mõtlesin. Ja siis, mis peamine, laikige mind. Palun laikige mind!
Kontrolli oma kuvandit!
Iga kaasaegse ühiskonna aktiivne liige, kes just ei tegele maavarade kaevandamise, lehmade seemendamise või mõne muu keskaegse alaga, peab olema internetis olemas. Mida olulisem on su töö, seda rohkem on sul vaja kontrollida enda elektroonilist kuvandit, ilma selleta ei jõua su hääl globaalses maailmas lihtsalt edasi.
Kui hakkasin sel suvel mõtlema, keda Eesti presidendikandidaatidest eelistan, kontrollisin kõige pealt nende sotsiaalmeedia lehekülgi. Tulemus, muide, oli päris masendav, sest kui Ilvest jälgib Facebookis 103 112 kasutajat, on Marina Kaljuranna number ainult 5769 ja Siim Kallase oma piinlik 2341. Mida saab minu jaoks ära teha president, kelle hääletoru ulatub ainult 2341. inimeseni?
Tulles tagasi selle hukka läinud sünnipäeva juurde, pean ikkagi seletama – sajandat korda – miks ma ei taha koos oma sõpradega pildile jääda. Tänapäeva üleeksponeerimise maailmas on minu jaoks suurim vara see, kui suudan oma elu elada nii, et keegi ei tea selle detaile. Ka saja tuhande fänniga president ei pildista vabatahtlikult oma kohtinguid Riia privaatsetes restoranides. Loomulikult annan emale korra nädalas teada, et kõik läheb hästi ja suurepäraselt, seda teeb ilmselt ka Ilves, aga üldiselt võiks asi lähisugulastega ka piirduda.
Puhkusele minnes ei tee ma lennujaamas selfit, kus kuulutan, mis tujuga millises suunas lendan. Võõra linna hotellis ei ole mul vaja pildistada oma nägu peene sviidi peeglist, et kõik mu sõbrad teaksid, mida täpselt endale lubada saan. Kallimaga välja minnes ei taha ma jagada ideaalselt sätitud makarone kaunil vanast portselanist taldrikul, et süsivesikute söömist mõne nutika hashtag’iga õigustada.
«Aga miks sa ei taha, Regina?» küsivad mu sõbrad. Olgu, sõpradele võiks isegi veel jagada, aga sotsiaalmeedias on veel tuhatkond inimest, kes samamoodi teada saavad. Olgu su privaatsussätted nii head kui tahes, üleslaaditud pilt on üleslaaditud pilt ja seda nähakse.
Päriselt ka, mul on oma miinimumpalka teeniva koristaja ees uhkustada häbi. Päriselt ka, mu ülemusel pole vaja teada, miks seda vaba päeva küsisin. Peale kõige, miks piinata kõikide endiste leekide silmi mu uue silmarõõmu näolapiga? Ning kas te, kallid sõbrad, kujutate ette, kui mitmele samal ajal toimuva ürituse kutsele ma pidin leidma vabandava hädavale, et ennast teie sünnipäeva jaoks vabaks teha? No vot, ei kujuta, aga mu fotot olete küll agarad üles laadima.
Parem vaadake endale otsa
2014. aasta andmete kohaselt laetakse iga päev sotsiaalmeediasse 1,8 miljardit pilti. Ajakirja The Atlantic ajakirjanikud on püüdnud selgeks teha, kui mitmele pildile keskmine lääne ühiskonna inimene ise eluaja jooksul satub, aga see osutus võimatuks ülesandeks, sest pilte on lihtsalt liiga palju. Küll aga on olemas kindlaid andmeid selle kohta, et Facebooki-sõltuvuses inimestel ilmnevad samad sümptomid mis narkomaanidel ja buliimikutel, ning et tänu aina rohkem ekraanidele keskendumisele on inimkond üksikum kui kunagi varem.
Avasin just enne selle artikli kirjutamist hommikukohvi kõrvale telefonist Facebooki, et otsida ühte artiklit, mida enne taksot oodates poole silmaga märkasin. Artikkel oli seinal allapoole vajunud ja näpuga telefoni ekraanil libistades nägin kümnete kaupa pilte oma sõpradelt ja tuttavatelt, kus nad kuulutasid detailselt, mis nende eludes hetkel toimub. Tulin trennist. Tegin soengu. Käisin kohvikus. Eile oli sünnipäev. Vaadake seda kingapaari. Kuulake seda laulu. Sõitke sinna reisile. Imetlege mu silmi, tisse, peenraid, küüsi, koduloomi, lapsi, diivanit, autot, peikat, tuttavaid. Lugege seda pööraselt vaimukat nalja, mille ma just välja mõtlesin. Ja siis, mis peamine, laikige mind. Palun laikige mind!
Panin telefoni kinni ja artiklit ei leidnudki. Tühi ja ärritunud tunne tuli, sest seda isiklikku jagamist on liiga palju. Me saame ju tegelikult kõik aru, et on liiga palju, me ei ole ju lollid. Informatsiooniajastul, kus kogu maailma kirjasõna on sõna otseses mõttes ainult näpuviibutuse kaugusel, ei saagi loll olla. Nii et selle asemel, et minult küsida, miks ma ennast ei lase pildistada, äkki tasuks hoopis endale otsa vaadata ja mõelda: miks sa pead jagama?