Rait Kapp: kuidas sina oma tähelepanuvajadust rahuldad?

Rait Kapp Foto: Erakogu

Üks inimese põhivajadusi on kindlasti tähelepanuvajadus. Seda mitte ainult vastassoo jaoks, vaid igapäevaselt oma elurütmis kulgedes. Tunne, et sind märgatakse, et sa oled kellegi jaoks tähtis, et sind hinnatakse nii lähedaste, sõprade kui kolleegide seas. Kuigi inimesed on oma loomult ja isiksusetüübilt suhteliselt erinevad, on neile siiski oluline teiste inimeste tähelepanu osaks saamine.

Mis on tähelepanu? Kõik pilgud on pööratud just mulle! Inglise keeles oleks see umbes nagu – all eyes on you või siis living under spotlight. Inimene tahab ennast tunda tähtsana, tahab tunda, et teised teda vaatavad. Kuid igal asjal on äärmused, mis on tingitud teatavast staatusest ühiskonnas, kolleegide hulgas, sõprade seas või sotsiaalmeedias.

Mõnede sõprade jaoks on tähelepanuvajaduse rahuldamiseks suurepärane Facebooki-keskkond, kus staatuse näitaja on postituste või piltide laikide arv. Kindlasti oli ka minul see mõni aeg tagasi oluline tähelepanu saamise koht. Mulle tundub, et paljud postitavad ainult eesmärgiga saada rohkelt laike, just seetõttu paistab ka nende sõbralist olevat suurem – rohkem sõpru, rohkem laike!

Huvitav on aga siinkohal mõelda, kui korraks Facebook kinni panna – kes tulevad su juurde, patsutavad õlale või kallistavad ja ütlevad, et sa näed tõesti hea välja või et mul on hea meel, et sa oled mu sõber... Mina usun, et inimese eest peaks rääkima tema teod, mitte ta ise. Just seetõttu pole mul enam nii palju Facebooki-sõpru ja –tuttavaid. Tõeliseid suhteid luuakse minu arvates siiski päriselus.

Lihtne kink

Vastassoo jaoks või vastasoo poolt antav/saadav tähelepanu on osa igapäevaelust. Kes üllatab ootamatult oma partnerit pisikese kingitusega, sellele on kindlasti garanteeritud positiivsed emotsioonid ja tunne, et hoolitakse. Minu jaoks sellised kingid toimivad siis, kui tulevad üllatusena, nagu välk selgest taevast. Samuti teistele oma tähelepanu kinkides – kas või täiesti võõrale – on naeratuse vastu saamine suhteliselt kindel ja põskede-kõrvade punastamine käib asja juurde. Siis see toimib.

Kolm kuud tagasi tegin ühe põneva katse, mille eesmärgiks tegelikult oli lihtsalt täiesti võõrale neiule oma tähelepanu kinkida. Mõtlesin, et teen midagi head ilma otseselt kasu lootmata, kinkides lilleõie neiule, kellega polnud varem vestelnudki. Kaotada pole midagi, see peaks tegelikult olema elu läbiv slogan igasuguste inimsuhete loomisel. Kui otseselt midagi ei looda, siis pole ka tunnet, et oled negatiivse vastuse või reaktsiooni korral midagi kaotanud. Niisiis, viisin ühel päeval ühele neiule roosiõie, mille üle tal oli muidugi äärmiselt hea meel. Ta kinkis mulle naeratuse ja ma lahkusin. Tundsin, et olen teinud nii enda kui tema päeva rõõmsamaks. Hiina vanasõnagi ütleb: «Kingitud õiele jääb kinkija energia ja emotsioon.» Minul tegi see lihtsalt päeva rõõmsamaks.

Emotsioon loeb

Tähtis pole, kui kaua keegi elab või kui suur on tema maine rikkus, vaid see, kui paljusid inimesi elu jooksul puudutatakse. Kelle jaoks on need koputused südamele või sisemaailmale, mille väravaid julgevad puudutada vähesed, aga tulemus see-eest on hoopis teisest klassist. Pidevad igapäevased tähelepanukinkimised või hea sõna ütlemised, mis lähevad otse südamesse – komplimendid või südamest tulevad emotsioonide edasiandmised – on kulla hinnaga. Kuid nende puhul on siiski oluline esile tuua seda, et see toimib vaid siis, kui see kompliment on ehe, tuleb otse südamest ja on siiras. Muidu lihtsalt see ei toimi ja on võlts.

Sel juhul, kui laused ei tule südamest ega ole tõsiseltvõetavad, on parem enamasti üldse ütlemata jätta. Võlts käitumine ei meeldi kellelegi ja see rikub inimese autentsust ja loomulikkust.