Maarja Kupits: kuhu kaob emaarmastus?

Maarja Kupits Foto: Erakogu

Pärast emakssaamist on minus toimunud palju muutusi, et mitte öelda arenguid, ja üks neist on see, et erinevaid, sealhulgas halbu inimesi vaadates mõtlen ma automaatselt, et nemad on ka kellegi lapsed. Enamik neist oli ka kunagi kellegi väike beebi, vahva väikelaps ja innukas koolieelik. Ja jättes siinkohal kõrvale tõepoolest haiged inimesed (sest haiguse eest ei ole kahjuks keegi kaitstud), mõtlen ma alati õõvastusega, mis võis küll olla see, mis nii valesti läks, et lapsest selline hirmus inimene sai.

Enamik neist hirmsatest inimestest on ju pärit peredest, kus neid armastati? Mõnel kaks vanemat, mõnel üks, aga siiski peredest? Keegi ju vaatas nende ronimisi ja ringitormamisi pealt, hirmuvärin järeltulija pärast südames, ja kui see hirm liiga suureks läks, röögatas: «Ettevaatlikult! Ettevaatlikult!» Oli ju nii? Või ei olnud?

Selles osas on mul vist elus väga vedanud, sest tingimusteta emaarmastus on minu arusaama kohaselt midagi iga lapse jaoks nii enesestmõistetavat ja vääramatut, et küsimusele, kas minu ema armastab mind, ei ole ma esimese hooga osanud reageerida muul moel kui juhmi näoga küsijat vahtida ja vastu küsida, et mis mõttes? Mida ta siis tegema peaks? Või mis vastus sellele küsimusele veel peale ühe ja ilmselge olla saaks?

Hea küll, praeguses eas ma olen endale juba teadvustanud, et mõned emad ei armasta oma lapsi (tõsi, see ei tähenda, et ma seda mõistaksin). Mul ei ole liialdamata mitte kunagi peast läbi jooksnud mõtet, kas ema ikka armastab mind, või kui ma mingi korraliku jamaga hakkama sain, siis ema äkki ei armasta mind enam.

Emade sügavaimad hirmud

Küll aga olen olnud tunnistajaks teiste selleteemalistele mõtteavaldustele. Üllatavalt tihti olen kuulnud noori inimesi väitmas, et ei, nende ema neid küll ei armasta. Ja miks nad nii arvasid? Populaarseid vastuseid on kolm.

«Ta ei lubanud mul midagi teha.»

«Ta ei saanud kunagi mulle raha anda/osta asju, mida ma tahtsin.»

«Ta oli kogu aeg tööl/väsinud.»

Kõlab parimal juhul nagu põhikooliõpilaste jutt, eks ole? Aga kahjuks ei ole. Ometi olen üsna veendunud, et kõik need emad armastasid tegelikult oma lapsi. Ema, kes ei lubanud midagi teha? Arvatavasti seetõttu, et ta lihtsalt kartis oma lapse pärast. Järgmised kaks põhjendust käivad käsikäes ja räägivad ise oma nukra loo, ning tõenäoliselt ei ole see emaarmastuse puudumisest. Ometi on need lapsed hakanud uskuma, et ema neid ei armastanud, ja see on väga kurb.

Tahaksin kogu südamest, et minu laps kasvaks samasuguses raudses usus emaarmastusse nagu mina omal ajal, aga osalt kardan, et ma lihtsalt ei oska moodsa materiaalse maailma armastuse keelt. Ma kardan, et mina oma imelise igapäevase suhtlusoskusega (loe: võrdlemisi rohmaka huumorimeele ja parimal juhul keskmise Eesti või isegi Soome mehe tundeküllusega) ei suuda lõpuni veenda üht skeptilist väikest poissi selles, et ta on mulle maailma kõige kallim. Ma kardan, et selle ütlemisest, ka saja- või tuhandekordsest, ei piisa ja et aastate pärast viskab ta õlleklaasi kõrvale sama külmalt, et tema ema ei armastanud teda kunagi.

Lapsed ju ei tea, kuidas emad neid õhtul enne magamaminekut vaatavad ja selle võimaluse eest südamepõhjast tänulikud on. Kuidas päeva lõpuks on emal hea meel sellegi üle, mis päeval tundus halvasti olevat – kuniks mured piirduvad olmeprobleemidega, on kõik kokkuvõttes hästi. Lapsed ei tea alati, et hüsteeriasse kalduva röögatuse «Ettevaatlikult!» taga ei ole mitte viha, vaid hingemattev hirm, et järeltulija vastvallutatud liumäe tipult pea ees alla sajab. Lapsed ei pruugi mõista, et vanemad ei luba neil autoteele joosta, võrriga kihutada või peol Mendelejevi tabeli oskusliku omavahel segamise saadustega tutvuda just suurest armastusest.

Aga see on jälle üks neist mõtetest, mida ei ole eeskätt endale kasulik liiga palju mõelda. Seda ei pea ilmtingimata unustama või täiesti välja lülitama, aga sellest tuleb mõõdukalt distantseeruda. Inimesed, kes veedavad liiga palju aega kas minevikule või tulevikule mõeldes, kipuvad unustama midagi olulisemat – oleviku.

Seega üritan ma mitte mõelda sellele, kas oleksin saanud päris alguses kuidagi rohkem või õigemini armastada või seda rohkem või õigemini väljendada, või äkki saaksin tulevikus seda kuidagi rohkem või õigemini teha. Selle asemel panustan hoopis enam sellesse, mis praegu oluline on – praegune hetk. Seega nüüd ma lähen piilun, kuidas üks väike poiss magab, ja kui ta üles ärkab, ütlen talle veel ühe korra, et armastan teda. Ka siis, kui see juhtub kell 4.32 öösel (palun, ei!) ja ta mingil põhjusel mu peale väga vihane on.