Marin tunnistab: jah, ka mina olen võidelnud depressiooniga

Foto: Scanpix Bildhuset

Käisin hiljuti ühel meeskonnakoolitusel, kus kursuse läbiviija tõi enda meelest tabava näite, nimetades iga kehva tuju ja kurbushetke depressiooniks ja õli valas tulle ka tema edasine täiesti väär kujutlus selle haiguse kohta. Minu jaoks on depressioonist rääkimine omamoodi väike missioon, et ennast ümbritsevate teadlikkust veidikenegi tõsta ja sallivusala laiendada.

Ma ei püüa varjata, et olen seda põdenud, mustaks auguks polnud suuremat põhjust, kui aju keemiline tasakaalutus. Liiga tihti peetakse depressioonikuid laiskadeks, hädaldajateks, pessimistideks, kes ei taha vastutada ega vajalike asjadega tegeleda. Need «tere simulant» pilgud, juurde soovitused mõtteviisi muuta. Laused «vaata, kui õnnelik sa tegelikult olema peaksid», «nuta üks korralik peatäis» või «oled nii noor ja ilus, sul on kõik ees» ei too kasu ega loksuta ajukeemiat tagasi paika. Kopsupõletiku varjamise peale ei tule ilmselt keegi, selle tõsiduses samuti ei kahelda, aga meeleoluhäired oleks nagu mingi häbiasi ja tühine teema, millest põdeja võiks kas üle olla või «hullarisse» minna, kui muudmoodi ei saa. Depressioon on porine ja rõve elujada, mis keset selle sees olijale lõputuna tundub. Ei saa otsa, kao ega parane.

Mul ei olnud enesetapusoovi, minus ei olnud vihkamist enese ega kellegi teise vastu, mul ei olnud lihtsalt mingeid emotsioone peale külmalt pigistava hirmu ja lollaka tühjuse. Ja uskuge, karta on võimalik ikka igasuguseid asju. Näiteks oma vanemate ja sõprade telefonikõnesid. Prügi ei julgenud minna välja viima sellepärast, et äkki kaotan selle paari meetri peal, mis konteinerini oli, koduvõtmed ära ja olen siis kinnise ukse taga. Võimalike külaskäikude vältimiseks istusin pimedas toas, ekraan hämaraks keeratud ja trepikojas samme kuuldes hoidsin hinge kinni – äkki keegi tuleb ja tahab minust midagi, näiteks vastuseid, mida mul pole või mida ei taha anda. Kunagi ei tulnud, kes tulebki tänapäeval niisama ukse taha, eriti kui telefonitorugi ei võeta. Sellest hoolimata peitsin ennast üha rohkem ja kapseldusin pisikesse urgu.

160x200 sentimeetri suurune maailm

Miski sees korrutas alalõpmata: ära mine, ära tee, sa ei jaksa ega suuda ja aju kuuletus. Tööl hakkasin käima tagaukse kaudu ja õhtuti, kui kedagi enam vastu ei saanud tulla. Tänaval käisin pea maas. E-kirju ega tavalisi kirju ei avanud kokku aastaid, halbade uudiste vältimiseks oli lihtsam pea liiva all hoida (mitte et ma sel moel muretsenud poleks, kõikvõimalikud mustad stsenaariumid tiksusid kuklas niikuinii). Järgmises etapis andsin alla ja loobusin tööst. Ring tõmbus aina rohkem koomale, liikusin ringi ainult pimedas, pilk maas ja kapuuts peas, et võimalike tuttavatega mitte suhelda. Sain loomulikult ka ise aru, kui jabur mu käitumine on, aga seda muuta ei suutnud. Need päevad, kui lihtlabaselt toidupoes käisin, tundusid auhinnaväärilised, kõige hullematel päevadel ei väljunud magamistoastki, olin voodis teki all keras. Maailm, mis oli 160x200 sentimeetri suurune.

Olen alati olnud enda eest hoolitsev ja hügieeni ülioluliseks pidav naine, aga haiguspuhangute ajal kadus see kõik. Mulle ei meeldinud ennast pesta, samu riideid võisin kanda päevi. Polnud probleemiks jätta ammu etteplaneeritud üritusele minemata, sest ei suutnud päeva jooksul juukseid pesta. Lisaks see, et kodus olles ja suvalisi asju süües kaalusin järjest rohkem ja ei tahtnud rahulolematut ennast kellelegi näidata. Pole ilmselt vaja mainidagi, et kodu oli nagu seapesa, mis ärritas, aga mille klaarimiseks jätkus jaksu magedalt harva.

Vahel unistasin, kuidas homsest on kõik endine, elan nagu terved inimesed, miski mind ei sega, takista ega pidurda. Kuidas teen karjääri, võtan sõpradega koos üritustest osa, kodu on ideaalses korras ja trenn muutub päeva lahutamatuks osaks. Ärgates aga ei olnud miski muutunud ja see masendas omakorda veelgi.

Abi võib olla hindamatu

Väga pani nördima nende inimeste empaatia puudumine, kellelt seda just oodanud oleks. Ühel korral psühhiaatriakliiniku registratuuris sattusin peale situatsioonile, kus noor mees tuli oma ema käekõrval erakorralist vastuvõttu paluma ja registratuuritädi tema peale karjus, et kuhu sa eelmine kord jäid ja su uus aeg on juba ülehomme. Mul oli sellest mehest pisarateni kahju, õnneks siiski keegi teda aitas ja kuskile kaasa viis, aga kuna teadsin, mis pingutust temalt nõudis abi paluma tulla, põlgan hinges siiani seda tänitavat haiglatöötajat. See-eest on kõik arstid ja terapeudid, kellega olen kokku puutunud, olnud äärmiselt head, ja peale paarikuulist ravi avastasin ühel hommikul minagi, et väike uudishimu ajab mind kodust välja.

Minul aitas abini pöörduda minu elukaaslane, kellele olen selle eest lõpmata tänulik. Viiski mind reaalselt kohale, hoidis mantlit, apteegijärjekorras kätt ja rõõmustas koos minuga edusammude üle. Kui mul ravimite kõrvaltoimete tõttu paha olla oli, võttis kaissu või tõi vett, mida parasjagu vaja. Loodan siiralt, et kõigil oleks selline toetav inimene kõrval, kes käe ulataksid ja niigi kehva perioodi nina alla ei hõõruks. Ma ei suutnud ise vastuvõtuks aegagi kinni panna.

Mu viimasest haigushoost on õnneks möödas mitu aastat. Usun, et oskaksin nüüd ära tunda, kui viltu hakkab kiskuma ja õigel ajal reageerida, kindlustunnet annab kokkulepitud koodsõna sõbrannaga, et kui talle smsi-ga selle saadan, siis teab, et on aeg tulla ja tegutseda, enam ma ei saa hakkama. «Lugege» oma sõpru. Depressioon on ravitav, tagajärjed ei pruugi olla. Ja kui näete hädas sõpra, siis ärge püüdke teda lohutada, et pole midagi, julgustage teda abi otsima ja vajadusel minge kaasa. Kui juba abi palutakse, on seda tõesti väga vaja.