Psühholoog selgitab: mida paljastab sinu selfi su iseloomu kohta?

Kätlin Konstabel
, psühholoog ja pereterapeut
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: PantherMedia / Scanpix

Selfid ja selfitajad on teema, mis tihti tekitab küsimusi... mida väljahäälselt küsida aga ei söandata. Et milleks selline pilt, kas see peaks nüüd kellegi arvates tõesti lahe olema, miks sellise tegevuse juures jne. Tegelikkuses kas «laigitakse» või siis mitte ja kogu lugu. Kas olete mõne hea tuttava käest julgenud küsida, miks sa selle pildi tegid, miks sa Instragrami või Facebooki sellega rikastasid (või reostasid)? Aga võiks ehk küsida. Nii aitame tuttavaid ja iseennastki teadlikuma internetikasutuse suunas liikuda.

On inimesi, kes on endast teinud kaubamärgi à la Kim Kardashian – nad selfitavad teadlikult ja teenivad inimeste tähelepanu pealt kõvasti raha. Kui nende kohta ka öeldakse, et uih, eputaja! või issake, milline eneseimetleja!, siis vähemalt ei saa nende kohta öelda, et tegemist on mõtlematu käitumisega. Aga teised? Milleks on vaja teha ja rahvale näidata enne hambaarsti, peale hambaarsti ja lisaks veel hambaarsti ooteruumis tehtud pilte? Pilte tuliuute sääsekuplade, keskmise vanusega huulepulkade või vanade mootorratastega? Miks me seda teeme?

Mis iseloomu näitab sinu selfi?

Psühholoogid on üritanud selfide tegemise tagamaid uurida. Lastakse inimestel täita isiksuseteste, küsitakse postitamise põhjuste ja selfide sageduste kohta, analüüsitakse pilte endidki. Nii avaldati eelmisel aastal ajakirjas Computers in Human Behavior uuring, kus selgus, et teatavat tüüpi selfid käivad koos kindlate isiksuseomadustega.

Rõõmsanäolised selfid on seotud sellise omadusega nagu ekstravertsus (positiivsete emotsioonide kogemine, jutukus, seltskondlikkus) ja teiste usaldamine, teistega arvestamine. Meelekindlad ja distsiplineeritud inimesed avaldavad rohkem avalikes kohtades tehtud selfisid ja märgivad sagedamini korralikult peale ka koha nime. Inimesed, kes on närvilise loomuga ja kipuvad kergemini muretsema, teevad rohkem selfisid üksinda ega avalda pilti tegemise paika, ei näita nii sageli oma tervet nägu ega keha, armastavad demonstreerida teistele nn pardihuuli – selliseid selfisid tajusid vaatlejad ka tujukatena.

Naised on leitud selfide tegemises ja jagamises aktiivsemad olevat, samuti on nad rohkem mures enda selfide atraktiivsuse pärast, toimetavad neid rohkem. Ent nii meeste kui naiste puhul on uuringutes leitud, et sagedastele selfitajatele on omased järgmised «tumedaks kolmikuks» kutsutud jooned: eneseimetlus, soov teistega manipuleerida ning valmidus tegutseda impulsiivselt teiste tunnetele mõtlemata. Arvatakse, et on olemas omamoodi nõiaring – sotsiaalvõrgustikud pakuvad suurepärast võimalust ennast näidata ja teisi mõjutada neile, kel see soov juba loomupäraselt suurem ning võimendavad neid jooni omakorda veelgi. Muide, kõigis sellistes uuringutes on inimesed enda iseloomu kohta ise teste teinud ja vastanud – seega ei pea nad neid mõnedele ehk esmapilgul ehmatavana tunduvaid «tumedaid» omadusi üldse salgamisväärseks.

Paraku ei ole aga inimesed, kellele selfide tegemine eriti meeldib, täpsed nende toreduse üle otsustama. 2016. aasta kevadel Toronto ülikooli teadlaste poolt avaldatud uuringutulemused viitavad, et regulaarsed selfide tegijad ülehindavad enda atraktiivsust – teised ei pea neid üldse nii võluvaks. Selfitajaid ise seostavad teiste tehtud selfisid nartsissismi ja enesekesksusega – enda puhul nad seda ei arvanud. Seega, kui püütakse teiste heakskiitu ja teised teevad lihtsalt viisakusžestina «like», salakesi inimest aga viltuse pilguga vaatavad, siis ehedat heakskiitu ja imetlust ei pruugi tulla ja kogu pingutus on asjatu.

Õnneks on vaja…

Selles pole ju iseenesest midagi halba, kui endast hästi arvata ja soovida, et teised minust ikka ka hästi arvaks. Ent kui inimese jaoks on tahtmine meeldida, esiplaanil olla ja muljet avaldada kriitiline, ta ei kujuta ilma aplodeeriva publikuta elu ettegi, siis võib ümbritsevates tekkida küsimus, et milleks seda nii suurel määral vaja. Ja tõsi – kui keegi soovib iga hinna eest inimeste tähelepanu ja heakskiitu või peab end iga hinna eest veenma, et ta on võluv ja vahva, siis tegelikult on selle taga enamasti väga suur hirm. Hirm, et ei olda ilma teiste positiivse arvamuseta üldse midagi väärt. Sügaval sisimas on peidus kindel uskumus, et õnnelik olemiseks on vaja teiste heakskiitu.

Ilma selleta, teiste heas suhtumises kaheldes, võib selliseid inimesi tabada suur ärevus või depressioon. Nad võivad olla samas väga usaldavad, suhetes klammerduvad ja samas suhteid kontrollida üritavad – sest ilma teisteta nad hakkama saada ei oska. Inimesed, kellega nad kokku sattuvad, saavad aga ühel hetkel sageli aru, et neid pole vaja muuks kui publikuks ja takkakiitjaks, neid ei hinnata nende endi pärast.

Niisiis, selfike-selfike seina peal, mida sa meile ütled? Kas seda, et meil on teistelt saadavat vaimustus-süsti pidevalt vaja....või seda, et me tegelikult saame ilma teiste «laikide» ja kiiduavaldusteta ka täitsa hakkama?

Tagasi üles