/nginx/o/2016/08/04/5686653t1heee4.jpg)
Staarjuuksur ja näitleja Lauri Pedaja (28) ütleb, et tema eesmärk pole kunagi olnud tohutult atleetlik keha. «Kui ma oma 1.77 pikkuse juures veel lihasmassi kasvataksin, teeks see mind visuaalselt lühemaks ja näeksin välja nagu Rubiku kuubik – väike, jässakas, ilma kaelata.»
Pedaja leiab, et kui olla õnnelik ja teha asju, mis meeldivad, on ka keha rahul, kui aga oled stressis, pinges ja vihane, lähedki paksuks. «Mina olen õnnelik näiteks siis, kui saan näidelda, see annab mu kehatajule palju juurde. Need asjad, mida keha ei vaja, tuleb aga oma elust lihtsalt välja tõrjuda. Ja veel – üheksa-aastase juuksuritöö kogemuse pealt olen veendunud, et juuksed on tervise peegel. Kõik organismis peituvad probleemid, ka tasakaalutus, avalduvad esmalt ikka juustes, need lihtsalt langevad välja.»
Mees ei leia, et tal oleks unelmate keha: «Loomulikult on mul veits rippuvat kõhtu, mida lohvakama T-särgi alla peidan. See-eest olen väga rahul oma jalgadega, mille olen elu jooksul tugevaks treeninud. Salongis või festivalidel tuleb ju pikalt seista, teised võivad juba ammu niheleda, aga mina pean vastu. Kunagi tegelesin klassikalise tõstmisega, nüüd sõidan vabal ajal longboard'iga ja mängin kolm-neli korda nädalas discgolfi. Minu treeninguks on aktiivne eluviis.»
Toitumisest rääkides tunnistab Pedaja, et ei välista midagi. Ta tunnetab oma keha ja lubab endale natuke kõike. «Ma ei piina oma keha. Mul ei ole aega, viitsimist ja tahtmist, et voolida iga päev lihast ja samal ajal jälgida, mida söön. Ei ole ambitsiooni vormida endale tohutut sikspäkki. Oluline on see, et kulutaksin päevas sama palju energiat, kui sisse söön, nii ongi hea.»
Arvukaid tätoveeringuid, mis Pedaja keha katavad, põhjendab asjaosaline sellega, et tahab sümboleid ja märke, mis on talle olulised ja tähendusrikkad, aga eks selle juures ole ka edevust. Ta tahab, et ülikonda selga pannes poleks tätoveeringuid näha. «Vahet pole – kui ma olen kunagi vana ja kortsus, olen igal juhul kole, aga tänu kehamaalingutele vähemasti lahe vanaisa.»
Pedaja hinnangul ei tööta farmaatsiatööstus enam ammu inimese kehalise heaolu nimel. «See on äri, ja mida rohkem su keha eri medikamentide konksu otsa saadakse, seda rohkem raha teenitakse. Näiteks noored naised kasutavad beebipille liiga kergekäeliselt. Minu jaoks kehtib maailmas ainult kaks rasestumivastast vahendit, need on mitteseksimine ja kondoom. Naise keha on püha, selle mürgitamine mingite mugavusainetega vale. Samas on selge, et rasestumisvastased vahendid on andnud naistele vabaduse nautida seksi. Vanasti hoidsid nad küüntega voodist kinni, mõeldes hirmuga, et kas jään nüüd rasedaks, tänapäeval seda hirmu pole. Vastupidi, nüüd murravad sageli naised mehi, mitte vastupidi.»