Vanadus on varandus

Ilona Leib. Foto: Erakogu

Vanaduse kontseptsioon tuleks ümber töötada. Eluiga pikeneb ja noorus moodustab elust üha väiksema osa. Oleks naeruväärne veeta tegus ja kogemusterikas elu kramplikult nooruse riismetest kinni hoides, kui aastad ja kogemused jutustavad väärtuslikust ja atraktiivsest sisust. 

See vanadus, mida suurem osa edasi lükata soovib, saabub niikuinii selektiivselt – kortsud, mälu halvenemine, jõuetus, valud, liikumisraskused, kroonilised haigused. Vanaks saamine on siiski ainus teadaolev viis pikaealisuseks.

Nooruse ülbuses ja enesekesksuses olen ikka arvanud, et vanemad inimesed tahaksid tagasi minu vanust. Olen ilmsel eksiteel. Enamik asju mu elus on praegu palju paremini kui nooruses. Seega, kui keegi pakuks tagasipiletit, siis kaaluksin seda väga kriitiliselt.

Alla 30 ei tahaks ma mingil juhul olla. See oli karm ja raske aeg – kogu selle nooruse üleelamine on ilmselt võimalik vaid seetõttu, et puudub kogemus millestki paremast, sügavamast ja turvalisemast. Ei, ärge arvake, mul oli täiesti tavaline lapsepõlv, kuid kooliaega tagasipöördumine tundub kohe eriti õudne.

Gümnaasiumiastmes õpib iga inimene suuremat osa ainetest kõrgeimal tasemel oma elus. Perspektiiv keskenduda iga 45 minuti tagant matemaatikust keeleteadlaseks, siis bioloogiks, füüsikuks või ajaloolaseks ei ole kordamist väärt.

Aastad ebakindla, sotsiaalselt ebaküpse ja väheharituna, kuid ambitsioonikana teiste samasuguste seas ei ole olnud mu elu parim seltskond. Ka ülikooli esimestel aastatel olin veel nii oma noorusega kimpus, et kui mul oleks õnnestunud bakalaureus ettenähtud nelja aastaga ära teha, siis oleksingi purulollina ülikooli lõpetanud ning kes teab, kas ja mida ma üldse edasi õppinud oleks.

Ka ei olnud mul sellist kõikevõitvat ilu, mille juurde tagasipöördumine praegustest kogemustest ilmajäämist korvaks. Prantslaste usku vananemise positiivsesse mõjusse kannab sümpaatne ütlus, et kui naine ei ole kolmekümnendaks eluaastaks ilus, siis on ta lihtsalt loll.

Oleksin ajas tagasirändamisteks valmis vaid siis, kui saaksin kaasa võtta oma praeguse elukogemuse ja teadmised. Või tegelikult, ka sellistel tingimustel, pigem mitte. Üks veetlev vanapreili, minu noorusaastate tuttav, tavatses ikka korrata, et vanadus on varandus. Toona pidasin seda lihtsalt kalambuuriks, kuid tõde neis sõnades saab mulle üha selgemaks.

Vanadus ei nakka. Viimastel aastatel on meile elukaaslasega tekkinud mitu perekonnasõpra, kes on kas järgmisest või ülejärgmisest põlvkonnast. Üks meie hulgast lahkunud eakas sõber oleks justkui pärandanud meile oma hästi valitud, elurõõmsa ja erudeeritud sõpruskonna. Me ei ole sõltuvussuhtes, oleme suhtlemise valinud. Ootame neid kokkusaamisi, mis on vabad soovist üksteisele muljet avaldada. Lisaks on need ka väga julgustavad. Kui vanaks saamine tähendab nendesarnaseks muutumist, siis väärib see järeletegemist. Nende vaimne ja füüsiline kohalolek praeguses ajas ja ruumis on iseloomulik inimestele, kes on iseendas selgusel. Rahu ja väärikus, millega nad lepivad iseenda ebatäiuslikkusega, on õppimist väärt. Viisakus, millega nad seltskonda kostitavad, ei ole maneerlik, vaid liigutavalt sisuline. Mälestused, mida jagatakse, ei ole eneseupitamislood. Sellist vananemist peab tähelepanelikult jälgima, sest noorusekultusest segases ühiskonnas on vanadus varandus just nende käes, kes on valmis oma aastate sisu häbenemata ja põgenemata kaasas kandma.

Vanaks saamist ei saa noorte pealt õppida, seda saab õppida vanematelt. Kui tuliselt ma nooruses ka ei lubanud mitte kunagi oma vanemate sarnaseks saada, olen ma pahaaimamatult seda siiski teinud. Oma vanematega pikemalt koos olles saadab mind alatasa kaks täiesti vastukäivat mõtet: kuidas olla ise vanemaks saades just nendesarnane ja kuidas seda jälle mõnes teises asjas vältida. Mu kadunud vanaema tavatses taolisel puhul öelda: «Saa ise nii vanaks, siis vaata, kuidas on.»