Naine, 40+: mina, keskmine eesti... mees

Ylle Rajasaar Foto: Erakogu

Olen mõnda aega mõelnud, et keskmise eesti mehe klišeest lahutab mind üksnes see, et ma ei joo õlut. Lihtsalt ei maitse. Veel. Nad ütlevad, et see juhtub normaalse naisega neljakümnendates. No et millalgi nüüd kohe siis. Nii kirjutab meie uus kolumnist Ylle Rajasaar.

Mul pole aimu ka, mida tähendab «normaalne naine», ja minu neljakümnendad on ammu möödas. Matemaatiliselt on neljakümnendad need aastad, mis jäävad numbri 3 ja 4 vahele. Levinud väärarusaama järgi on neljakümnendad ette löönud siis, kui kõik sünnipäevad algavad numbriga 4. Ma pean matemaatikutest lugu ja tähenärimisest ka. Mina olen oma viiekümnendates, täpsemalt, nende teises pooles. Õlut ei joo, aga keskmine – võimalik et «normaalne» eesti mees – tundub mu arengus olevat käeulatuses. Miks? Sest...

...ma ärkan hommikul enamasti neljandana. Enne mind tõuseb abikaasa, kes teeb hommikusöögi ja saadab lapsed kooli. No olgu, ma ärkan täpselt patsipunumise ajaks, sellega härra ise hakkama ei saa. Sakutan harjaga tütre juuksed läbi, ja vaarun diivanile kohvi ootama;

...seda, kus on kool ja mitmendat aastat meie lapsed seal õpivad, ei tea ma ausalt öeldes ka päris täpselt. Ma ei osale lastevanemate koosolekutel ega ühisürridel, see on abikaasa rida. Kooli ja koolist ära saavad lapsed enamasti ise, milleks koormata aju kasutu infoga;

...lapse muusikakooli aktusel – kuhu ma jõuan higisena ja koduriietes minut pärast seda, kui laps on ära esinenud – küsin tunnistuste üleandmise ajal abikaasalt üle: «Tõesti, meie tütar sai praegu kiituskirja? Mis, tal on kõik viied või?» Et siis tütrele rõõmsalt lehvitada ja häälekalt kiitust avaldada. Mul on kõva hääl, ka abikaasale esitatud küsimus on lähedal istunud lapsevanematele kenasti kuulda;

...päeval ma töötan. Õhtul ka. Mõnikord öösel ka. Põhimõtteliselt kogu aeg. Kui ei ole reisil või koosolekul, siis istun diivaninurgas, arvuti süles; ja lõrisen igaühe peale, kes tuleb mind oma asjadega tülitama;

...ma teen korralikult trenni. Vean lükra selga ja lähen teen rattaga mõned kiiremad ringid. Või nahistan terviserajal kaks ringi joosta, surm silme ees. Pärast väike lõõgastus saunas ja aju on jälle valmis täistuuridel edasi panema;

...poe jaoks mul aega eriti ei ole. Mul on küll umbmäärane aimdus, kus pood asub ja mida seal müüakse. Ma ei mäleta, millal ma viimati iseseisvalt toiduletti kammimas käisin. Või turul. Enamasti jõlgun ma neis kohtades kasutuna kaasas;

...nn šoppamist ei või ma kannatada. Kui mul on midagi vaja, siis ma lähen joonelt õige riiuli juurde, võtan õiget värvi ja suuruses asja, maksan ja jooksen ruttu välja;

...ma teen süüa siis, kui mul on tuju; ja seda, mis mulle maitseb. Enamasti pole mul ideed ja ma korraldan perele väikese väljasõidu mõnda söögikohta. Ma võitlen, et ise arve maksta. Tavaliselt mina võidan. Viimasel ajal ei pea isegi enam võitlema, härra on aru saanud sõna «võrdõiguslikkus» tähendusest;

...ma sõidan iga asjaga, millel on rattad all ja mille sadulas või roolis ma suudan püsida. Ja ma sõidan nagu vana mees või Äss ohv Ralli, igal juhul ei ole selles midagi naiselikku ega armsat ega viisakat;

...ma olen hea suhtleja. Ma kuulan ära, mis kellelgi on öelda ja kui mul midagi konkreetset on vaja, eks ma siis küsin kunagi;

...mälu veab mõnikord alt – sünnipäevad, nimed jms tühi-tähi ei taha hästi meelde jääda. Mul on seks puhuks oma taktika. Kui mõni meesterahvas tundub mind varasemast tundvat, küsin kohe vestluse alguses ruttu ära: «Kas meil on omavahel midagi piinlikku minevikust jagada?» Nii püsivad asjad lihtsana.

Seda loetelu võiks jätkata. Küsimus siiski jääb, millal sai kanaemast kerge ülekaalu käes kannatav, hambad risti lükrasse mähituna sporti tegev, ületöötanud ja lärmitsev «keskmine eesti mees»?

Kõik ei ole siiski veel kadunud.

On päevi, kui ma nõuan abikaasalt, et ta teeks kohe midagi, mis mind tõeliselt rõõmustaks. Et ei oleks kogu aeg tüütu hall argipäev ja eesti naise hädaorg. Muidugi ma ei tea, mis see on, aga ma tahan seda kohe ja loomulikult on mehe asi teada, mis see on, mida ma nüüd ja kohe tahan. Sest ta on mees ja, noh... mina olen naine.

Nõnda annan ma andeks üldlevinud väärarusaama neljakümnendatest ja ootan huviga seda päeva, mil mu ellu saabub «normaalne» naine ja hakkab õlut jooma. Seniks imestan, kui andekad on mu lapsed ja kui imeline mees. «Üks tuhandest,» nagu sõber ütles. Ma lisaksin, et üks... maeiteagi... seitsmest miljardist. Tegelt ka.

Tõeline armastus muudab meid teineteisega sarnaseks ja sulatab üksteisest läbi.