Muidugi, eks see viimane ka olenes millises üksuses keegi aega teenis.
Minu ajateenistusest on möödas neliteist aastat, aastatel 2001-2002 teenisin aega Kuperjanovi jalaväepataljonis. Sellel ajal ma tegelikult üldse ei mõelnud, kas see on ka mingi mehelikkuse näitaja või mitte. Läksin kohe pärast keskkooli, sest teadsin, et nii on parem. Tean ka mõnda koolivenda, kes läks hiljem, sest oli vahepeal astunud ülikooli ja pärast mille lõpetamist proovis ajateenistusse astuda. Igal juhul noored, kes soovivad lähiajal minna aega teenima, soovitan kohe minna pärast keskkooli. Uskuge mind, nii on kergem, kui minna pärast ülikooli ja endast viis aastat noorematega võidu joosta ja lasta ennast nolkidel kamandada.
Õnneks ei olnud minu ajateenistuseperioodil väga levinud mobiiltelefonid, seega seda muret polnud, et peaks pidevalt kellegagi chat’tima. Helistamiseks oli ostetud telefonikaart, mille abil helistasin kodustele kord nädalas, et kõik on okei, juhul kui muidugi polnud kuskil metsalaagris. Samuti käis suhtlemine ka tavalise posti teel, ema näiteks saatis ühe korra kirja mulle pataljoni. Ma ei hakka siin esile tooma asjaolusid, mis oli siis ja mis on nüüd, tähtis on see, mida ise sellest õpitakse.
Mehelikkuse mõõde või aja surnukslöömine?
Ajateenistuse läbimine, minu enda kogemuste põhjal, on näiteks rohkem lugupidamise näitaja endast vanemate meestuttavate hulgas. Eriti nende seas, kes on ise läbinud ajateenistuse, kas seda siis Nõukogude armees või 90ndate alguses Eesti Kaitseväes, kui hakati moodustama oma armeed. Nende meeste vahel on teatav austus ja respekt, sest ajad on olnud muutlikud, segased ja ohtlikud. Naiste koha pealt täpselt ei tea, kas nende jaoks on see mingi näitaja, mehelikkuse mõõde või lihtsalt samaväärne mingisuguse kursuse lõpetamisega, või hoopis aja surnuks löömisega. Kas ajateenistuse läbinud mees on rohkem macho või mitte, seda oskab ehk kõige paremini öelda ajateenistusest naasnu tüdruksõber.