Maarja Kupits: lapsevanemad, mis teil viga on?!

Foto: PantherMedia / Scanpix

Ma olen üldiselt hoolikalt hoidunud hüsteerilistest karjatustest stiilis «mis teil viga on?!», aga igal inimesel on mõned teemad, mis tal silmad risti ja meetrid punasesse ajavad, ja nii ka minul. Üheks selliseks on turvalisus, ja eriti laste oma, kuna nemad vajavad selles vallas veel abi.

Ma räägin näiteks vanematest, kes sõidutavad oma lapsi autos ilma turvatoolita või ei kinnita neid sinna õigesti, või vanematest, kes panevad turvahällis imiku risti poekäru peale, kui see pole ette nähtud (päriselt, te uudiseid üldse ei jälgi või?). Kas te lihtsalt ei saa aru, mida te teete, või on teil tõesti nii ükskõik? Midagi ütlema minnes käiakse muidugi lauale vana hea «mis see sinu asi on ja kui ei meeldi, mine ära»-kaart.

Need, kes kõike alati teistest paremini teavad, laovad kindlasti varmalt ritta laused nagu «ega õnnetus võib igal pool juhtuda» või «elu ongi ohtlik». Kui te olete üks neist, siis ärge oma aega rohkem selle artikli peale lugemise peale kulutage. Selle asemel uurige, mis vahe on näiteks ilma turvatoolita ja turvatooliga juhtunud avariis lapse jaoks, või kuidas füüsika üleüldiselt töötab.

Tõepoolest, õnnetusi võib igal pool juhtuda ja elu on ohtlik. Ka laps peab sellest aru saama, mis omakorda on ohtliku elu pooldajatele samuti väga hea argument. «Mis sa topid seda turvamütsi talle pähe, lapsed peavad õppima, et kukkudes saabki haiget,» visatakse ülbelt neile, kes tahavad oma kõndimist ja ronimist õppiva lapse turvalisusesse veidi rohkem panustada. Uskuge mind siinkohal, sedalaadi ülbus on lapse haiglavoodi ääres seistes normaalsel, oma lapsest hoolival vanemal väga kiire kaduma. Lapsed ikka kukuvad, muidugi, peavadki kukkuma. Aga kui on võimalik teha nii, et nad selle käigus end sissejuhatuseks päris vigaseks ei kuku, miks seda siis mitte teha?

Üks väike lisaliigutus tõepoolest päästab elu

Ei tule vist üllatusena, et ma olen «aita end ise, siis aitab sind ka... kes iganes»-usku. Jah, õnnetused juhtuvad statistiliselt sama tõenäosusega olenemata sellest, kas sul on see laps õigesti paigutatud turvatooli kinnitatud või mitte, kas sul on see kiiver rulluisutades peas või mitte jne. Erinevus on selles, kas pärast on sealt õnnetusest keegi püsti tõusmas, end puhtaks kloppimas ja minema jalutamas.

Praegu tagasi mõeldes tean, et kui mul oleks ühel aprillikuu päeval peaaegu 20 aastat tagasi kiiver peas olnud, oleks mu elukvaliteet ilmselt praegu märksa parem. See olnuks nii väike lisaliigutus, mis oleks minu edasise elu mõttes potentsiaalselt muutnud nii palju, et sellele on lausa kummaline mõelda.

Kui nüüd keegi mõtleb, miks hoolimata mu kirest turvavarustuse vastu mu autot nii tihti Mustamäel erinevate erakorralise meditsiini osakondade juures näha võib, siis – õnnetused juhtuvad. Mõni inimene lihtsalt on selline, et tal juhtub, kogu aeg ja kõike. Kui midagi saab juhtuda, siis see juhtub, ja kui midagi juhtuda ei saa, siis midagi ikka juhtub. Mina olen selline ja näib, et oma osa sellest on pärinud ka mu järeltulija. Vaene laps.

Aga seda enam ma panustan ja püüan kõvasti, et mitte teha seda Ühte Viga. Olen vaielnud tõsiselt isegi omaenda lähedasega, kes ei saa aru, miks ma ei ole nõus last autos «ainult natukene» süles sõidutama, ja miks ma selles osas nii jäik olen (tõepoolest olen). Sellele on väga lihtne põhjendus. Kui keegi kujutab ette, et õnnetus on mingi pikem protsess, kus üks kord ja üks sekund mingit rolli ei mängi, sest, noh, ainult see üks kord, siis te eksite. Vastupidi, kriitiliselt tähtis ongi see «natukene», kui te ei hakka selleks kaheks meetriks kiivrit pähe või last turvatooli panema.

Usule, et üks kord ei tee midagi, lisavad vürtsi need korrad, kui tõesti ei juhtugi midagi. Ei ole ju nii, et samal nanosekundil, kui laps lahtiselt autosse ronib või keegi kiivrita uisud alla paneb, avanevad põrguväravad ja kümned õnnetused sööstavad meie suunas, muidugi mitte. Ühel korral ei pruugigi midagi juhtuda. Teisel samuti mitte, ja ka viiendal, kümnendal, kahekümnendal... kuni ühel korral, ühe õnnetu inimesega juhtub. Või miks mitte kas või loomaga – kass võib sadu kordi osavalt rõduserval käia või tuulutusasendis akent eemalt nuhutada, kuni ühel saatuslikul korral ta kukub sealt alla või jätab salakavala alt kitseneva akna vahele oma elu või tervise.

Minul selles mõttes vedas, et «pääsesin» ilmselt eluaegsete peavaludega, ja sellegipoolest ma mõtlen vahel, et miks ma ometi ei võinud seda kiivrit pähe panna. Kui minu asemel olnuks aga väikelaps, rulluisuõnnetuse asemel autoavarii, kiivri asemel turvatooli kinnitamine ja peavalude asemel midagi hullemat... ma ei taha seda kahetsust isegi ette kujutama hakata. Seega kui mõni lihtne, väike asi nagu kiiver, turvatool või terve talupojamõistuse abil ettenägelik ja avatud silmadega mõtlemine võib ära hoida suure halva, siis miks mitte seda lihtsat väikest asja idioodi järjekindlusega teha? Kes aga sellegipoolest ei tee, siis nende puhul ma juurdlen küll, mis neil viga on.