Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/08/01/5677787t1hbdfe.jpg)
Mäletan hästi oma esimest armumist. See juhtus umbes kuraditosin aastat tagasi ning seda üsnagi klassikalise stsenaariumi järgi – kooli kõige popim poiss, kellest salamisi nii pargipingil kui pikisilmi voodis und oodates häbematult palju unistatud sai. Nii kirjutab meie uus esmaspäevane suhtekolumnist Heidi Ruul.
Minus polnud toona piisavalt julgust, et ennast pidulikult kokku võtta ja noormehele oma tunded ausalt ette laduda – seega piinlesin kuid nii, et keegi ega miski peale madratsi alla peidetud päeviku sellest teadlik polnud. Tagantjärele mõeldes oligi nii parem, sest lõpuks selgus, et tegemist oli suisa aasta naistemehe tiitli väärilise tegelasega, kes vahetundide ajal nurga taga kõigile huvilistele «maasikaid» kaelale kleepis.
Häid mehi leidub maailmas pea igal nurgal, aga tundub, et mina olen üks nendest naistest, kelle südamel nad mingil põhjusel peaaegu eranditult alati kahe silma vahele jäävad. Üks neist kutsub mind juba pool aastat endaga välja õhtustama, teine teeb igapäevaseid päringuid selle kohta, kuidas mul parasjagu läheb ja kolmas on vajadusel minu jaoks olemas kasvõi esmaspäeva hommikul kell neli – eranditult kõigi kolme näol on tegemist hoolivate ja üdini armsate tegelastega. Mina aga ajan südame häält kuulates ning mõistuse paanilist kisa ignoreerides endiselt põnevust taga ja hõbekandikul serveeritud täispaketiga ei kaasne paraku piisavas koguses magusat adrenaliini, mis iga keharaku meelelisest mõnust nurruma paneks – kodustamiseks sobilikud mehed on aga kahjuks reeglina pagana igavad.
Üks tõeliselt ihaldusväärne mees on minu jaoks parimal juhul emotsionaalselt täiesti kättesaamatu, halvimal juhul teise naisega suhtes ja klassikalise stsenaariumi puhul põnev komplekt kõigest eelpool mainitust. Ma ei ole kindlasti naiivne ja tean ju tegelikult, et suhtel taolise mehega pole pikas perspektiivis tulevikku ning asi ei jõua isegi kõige lennukamates unistustes ühise pesa punumiseni, aga päris tõsiselt – sellest hoolimata eelistan ma peale teist aastat suure tõenäosusega tapvast rutiinist tingitult hingusele minevale püsisuhtele iga kell just sedasorti ajutisi lahendusi.
Seks igav kui Sovetskoje Zolotoje
Lisaks eelnevale on tegelikult vist suisa kohustuslik mainida, et need kättesaamatud hundid lambanahas on voodis kordades paremad kui nende viksid ja viisakad sookaaslased. Kui «hea mees» avastab oma seksuaalse tõmbenumbri juba keskkooli lõpupeol ja praktiseerib seda uhke ilme saatel oluliste katsetusteta elu lõpuni, siis minus huvi äratada suutvad eksemplarid on altid alalõpmata katsetama. Need katsetused viivad voodielu aga hoopis uuele tasandile, eksperimentide ja üllatuste mängumaale, kus juba korra viibinuna võiks suisa kohe igaveseks sissekirjutuse ära teha. Kui oled vähemalt üks kord elus juba šampanjat proovinud, siis enam ju naljalt Sovetskojet ei taha, või mis?!
Paralleelselt kummaline ja naljakas, aga kohati tundub nagu viimase kolmeteistkümne aastaga polekski nagu suurt midagi muutunud. Ma ei tea, kas end oma eelistuste tõttu imetleda või endale hoopis südamest kaasa tunda, aga üks on kindel – kättesaamatus mehes on miski müstiline X-faktor, mida naljalt ühes kahe käega suhtele avatud mehes iialgi ei leia ja see tõmbab mind jätkuvalt justkui magnetiga. Võiks ju arvata, et täna, aastaid hiljem, lehvitaks igasugune kaine mõistuse moodi asi sarnase frukti peale koheselt väga suurt ja VÄGA punast lippu, aga paraku see nii ei ole – huvi bad boy tüüpi meeste vastu antakse vist sündides kotiga kaasa ja minu oma ei ole veel kaugeltki mitte tühi.
PS! See siin ei ole mingi veidrat sorti tutvumiskuulutus – kõik positsioonid on hetkel täidetud.