Minus polnud toona piisavalt julgust, et ennast pidulikult kokku võtta ja noormehele oma tunded ausalt ette laduda – seega piinlesin kuid nii, et keegi ega miski peale madratsi alla peidetud päeviku sellest teadlik polnud. Tagantjärele mõeldes oligi nii parem, sest lõpuks selgus, et tegemist oli suisa aasta naistemehe tiitli väärilise tegelasega, kes vahetundide ajal nurga taga kõigile huvilistele «maasikaid» kaelale kleepis.
Häid mehi leidub maailmas pea igal nurgal, aga tundub, et mina olen üks nendest naistest, kelle südamel nad mingil põhjusel peaaegu eranditult alati kahe silma vahele jäävad. Üks neist kutsub mind juba pool aastat endaga välja õhtustama, teine teeb igapäevaseid päringuid selle kohta, kuidas mul parasjagu läheb ja kolmas on vajadusel minu jaoks olemas kasvõi esmaspäeva hommikul kell neli – eranditult kõigi kolme näol on tegemist hoolivate ja üdini armsate tegelastega. Mina aga ajan südame häält kuulates ning mõistuse paanilist kisa ignoreerides endiselt põnevust taga ja hõbekandikul serveeritud täispaketiga ei kaasne paraku piisavas koguses magusat adrenaliini, mis iga keharaku meelelisest mõnust nurruma paneks – kodustamiseks sobilikud mehed on aga kahjuks reeglina pagana igavad.
Üks tõeliselt ihaldusväärne mees on minu jaoks parimal juhul emotsionaalselt täiesti kättesaamatu, halvimal juhul teise naisega suhtes ja klassikalise stsenaariumi puhul põnev komplekt kõigest eelpool mainitust. Ma ei ole kindlasti naiivne ja tean ju tegelikult, et suhtel taolise mehega pole pikas perspektiivis tulevikku ning asi ei jõua isegi kõige lennukamates unistustes ühise pesa punumiseni, aga päris tõsiselt – sellest hoolimata eelistan ma peale teist aastat suure tõenäosusega tapvast rutiinist tingitult hingusele minevale püsisuhtele iga kell just sedasorti ajutisi lahendusi.