/nginx/o/2016/07/29/5667219t1h9c94.jpg)
Kui hiljuti parimale sõbrannale eesootava tööintervjuu pärast ärevust kurtsin, oli tema stoilisel hääletoonil edasi antud nõuanne mul masturbeerida. Oleksingi seda niikuinii teinud, aga suunurgad kerkisid, et jess, nii normaalne ja terve suhtumine. Loomulikkuselt võrreldav hambapesu või kondoomide ostmisega, mis siis, et tööl lõunapausil kahvliga salatikarbis sorkides see kolleegidega teemaks ei tule.
Eneserahuldamine oli mingi ajani nagu meeste pärusmaa, kus nad said olla eksperdid ja võimekad suguelu suurkujud, kes vajavad rohkem seksi, kui naised pakkuda jaksavad. Võibolla saab nüüdki mõne vanamoodsa isase ego pahmaka külma vett krae vahele, aga naised tegelevad sellega sama palju. Kuldse vibraatoriga ennast taevasse suristav naine ei ole kuidagi maitsetum ega maniakim kui WC-s rahmakaga mahasaanud mees.
Algas see periood mul umbes 8-aastaselt ja naeratades tunnistan, et õnneks siiani ind ei rauge. Avastasin juhuslikult vannis olles massaažiotsikuga duši mõnud ja alates sellest on eneserahuldamine minu teadvuses kui maailma mõnusaim ärevusevastane vahend, küll muudel viisidel ja järjest täiustuva tehnikaga. Sain juba siis aru tegevuse diskreetsusest ja praegugi võite kindlad olla, et kui näete kuskil naisliputajat, siis kohe kindlasti ei ole see mina. Minu jaoks on lihtsalt seks ja vesi parimad lõõgastajad üldse, aga ei saa ju pidevalt kolm korda päevas kuumas vahuvannis liguneda või basseinis kilomeetreid mõõta.
Üks mu sõber avaldas omapoolse seisukoha, et korralik kepp hoiab naistel katuse kenasti paigal. Olen nõus, laiendades seda üldisele rahuldatusele. Kui mul on seksuaalses plaanis kuiv periood, käitun nagu viimane fuuria, vot nende tujude kõrval on PMS-i hormonaalsed kõikumised lapsemäng ja sooja tuule virvendus. Isekate ja meeldivate põhjuste kõrval ka nagu väike minupoolne teene ümbritsevale inimkonnale, et püüan hoida ennast roosa ja rõõmsana.
Ennast ära juba ei peta
Raamatutest-filmidest on jäänud mulje nagu vajaksid naised endaga tegelemiseks meeletut süvenemist, ettevalmistusi ja häälestamist, lükkan selle ümber. Ei ole nii, et naised sulguvad romantiliselt sisustatud buduaaridesse, süütavad küünlad, panevad taustaks maheda muusika ning avavad oma hästivarustatud lelusahtlid. See käib sama käigu pealt kui meestel. Mul on tööl sahtlis väike tore vibraator juhuks, kui on maratonpikkusega päev ja olen kontoris juba tunde üksi olnud. Kabinet käib lukku. Naised vaatavad pornot ja aelevad samamoodi ekraanide ees nagu mehed. Pingelisel tööpäeval lohutab mõte, et varsti saab koju ja esimese asjana veidikesekski voodisse. Alati ei saa kallimaga jagada.
Vanatädi juubelile minnes, kui stressitase haigestunud bändimehe mittetulemise teadet lugedes lakke lajatab, tahaks kohe ja kiiresti tõhusat endorfiinilaksu. Aga mees ilutseb alles vannitoas oma seitli kallal ja proovib peegli ees lipse, minu kleidi äravõtmine ja uuesti selgapanemine võtaks liigselt aega, pekipükstest väljapugemine samuti. Soengut ei tohi sassi ajada ja hiljem meigi kohendamiseks oleks juba liige kiire. Seega uks kinni ja magamistuppa, mõni minut hiljem väljub sealt hoopis tasakaalukam ja konstruktiivsem naine, kallim ka ei solvu.
See on nagu suhtumise küsimus peale kaht kreemist ja rammusat torditükki. Võib põdeda, kaloreid kokku arvutada ja ennast vaimselt juba ette peksta järgmise päeva lisajooksukilomeetrite eest, aga palju ägedam on hoopis neid ampse südamest nautida. Küll oli alles hea kook!
Igasugune teesklemine jääb ennast rahuldades ära, iseennast on võimatu ära petta. Orgasmi ei teeskle ma niikuinii, aga ei pea kellelegi jätma muljet, kui tohutult pedantlik ja korraarmastaja olen. Kui ikka ei viitsi ennast perfektsuseni iga päev šeivida või magamistuba piinlikult puhtana hoida, on see ok. Seksisõpra külla kutsudes näeksin selliste asjadega ekstra vaeva, kes siis tahab oma lohakaid momente tunnistada. Endaga mängides ei ole ka mingit järeleandmist teemal «nii on enam-vähem hea», oma sõrm on kuningas ja iseendale vaid parimat. Usun, et minu seksinautimisoskuses on omajagu osa heas enese keha tundmises, tean üdini hästi kõiki oma tundlikke ruutsentimeetreid.
Lugesin kuskilt, et ülilühikeste sammudega kõndivad naised on seksuaalselt rahuldamata. Teaduslikku alust sel otse loomulikult ei ole, aga ajusse on mingil põhjusel kinnistunud ja pea iga kord, kui äreval tibusammul vudivat tuttavat näen, mõtlen, et kingiks talle salaja mõne lelu, äkki on ta õnnetu.
Töövestlusel ma särasin.