Päevatoimetaja:
Heidi Ruul
Saada vihje

Moodne naine: väga hea, et vahel on väga raske

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Regina
Artikli foto
Foto: PantherMedia / Scanpix

Kui ma laps olin, varastasin poest paki Tutti Frutti komme. Ega ma sellega midagi ei mõelnud, panin nad niisama taskusse, sest suurest kommiisust läks silme eest mustaks. Müüjatädi nägi mu kobavat liigutust, pragas minuga natuke ja viskas mu poest välja. Tutti Fruttid jäidki tookord söömata, aga seda hirmu, adrenaliini ja julgemisest tulnud uhkuse tunnet mäletan siiani.

Me elasime mikrorajoonis ja ma tegin vea röövida kodupoodi, nii et siit maalt algas minu lapsepõlve osa, mida nimetan ringiga minemiseks. Ema ju minu vägiteost ei kuulnud, vähemalt arvasin nii. Tagantjärele tundub loogiline, et talle tuttav müüja ikkagi hukka läinud lapse seiklustest  rääkis, aga tookord mu loogiline mõtlemine veel nii kaugele ei ulatunud.

Igal juhul tundus mulle, et olen nüüdsest meie poes persona non grata ning hakkasin leiutama viise, kuidas poodi vältida. Kui maja jäi lihtsalt tee peale, läksin hoovide vahelt suurema ringiga. Kui tulime emaga koos, valetasin kokku mingi loo, et miks mul on vaja käia läbi sõbranna juurest või jääda veel küla peale passima või teha temaga koduteel võidu, nii et tema läheb otse poe kaudu ja mina jooksen, keel vestil, suure ringiga.

Eks see keerutamine tüütu oli, aga hirm, mis mind keerutama sundis, mulle tegelikult meeldis. Mul oli saladus, mul oli midagi karta. Ma elasin ikka tõsise tegija elu, võtsin riske ja klaarisin ise oma jamad! Ma olin julge!

Okei, tegelikult olin ma väike nunnu laps, kes ei saanud isegi kommi varastamisega hakkama.

Aga asi on ikkagi tundes, sellest tulin siia rääkima. Aastatega olen sõltuvusse jäänud sellest tundest, kui mul on hirm, kui mul on mure, mingi suur kipitav kera kopsude kohal. Ma ei mõtle siinkohal, et oleksin eriline füüsilise adrenaliini tagaajaja, sest kardan benjihüpet tehes kõrgust ja hakkan karussellidel iiveldama. Minu jaoks on palju põnevam, palju ohtlikum ja ihaldatum see, kui saan oma adrenaliini kätte elus. Langevarjuga võib igaüks hüpata, kel natuke vaba raha on, aga mailboxi avades pulsi kiirenemiseni jõuavad vähesed.

Naised päästavad maailma

Ameerika slängis kutsutakse inimesi, kes võtavad riske, badass, ja seda sõna ei kasutata traditsiooniliselt naiste kohta. Öeldes badass mõtleme me filmide nagu «Rambo», «Die Hard» või «Terminaator» kangelastele, millelegi väga mehelikule, mis kannab määrdunud maikat ja suurt püssi. James Bond on badass ja naised tema kõrval on kas ilusad või emalikud.

Vähemalt nii on olnud kuni viimase kümnendini. Praegu on lood paremad, filmides on ka püssidega naisi ja mõned sarjad nagu «Jessica Jones» või «The Americans» suudavad täiesti usutavalt portreteerida vingeid ja pahasid tapjanaisi, kes ei ole ei arad, nunnud ega sõltuvad ühestki mehest. Beyoncé ei karda kedagi. «Tondipüüdjate» frantsiisi uues filmis päästavad maailma naised. See kõik on tegelikult päris badass.

Kuigi uuemad uurimused lükkavad ümber fakti, nagu naised suudaks meestest rohkem valu kannatada, noh, sest me ju sünnitame, ei kannata ma sellest hoolimata väljendit «õrnem sugupool».

Mul on tunne, et isegi aastal 2016, kui maailm peaks olema möödunud kõigist kulunud stereotüüpidest ja eelarvamustest, arvavad ikkagi mu meeskolleegid, et ma olen nõrk. Et ma hakkan nutma, kui mul raske on. Et ma pole usaldusväärne, kui menstrueerin või ovuleerin või rasestun või näen vaateaknal uusi kingi. Ühesõnaga, Beyoncé Beyoncé'ks, aga naisi üldiselt ikkagi peetakse nendeks tüüpideks, kes stressiga hakkama ei saa.

Elus olemise tunne

See karbike Tutti Fruttyt on mõnes mõttes ikka veel mu püksitaskus. Iga kord, kui mul hakkavad lained üle pea käima, kui ma pean võtma riske või tundmatus kohas vette hüpates blufin, meenutan ma neid kiireid pulsilööke. Sest riskimise ja stressi juures ei ole ju parim hetk ei võitmine ega kaotamine, vaid teadmine, et sa tegid. Sa ei karda. Sama lugu on praeguste jahedate ilmadega ujuma minnes – külma vette hüpata on ju raske, aga kui oled ennast lainetes soojaks kroolinud, tunned end terve õhtu hästi.

Meil oli tööl hiljuti üks päris keeruline periood. Mõned suurkliendid ei olnud rahul sellega, kuidas üks projekt välja kukkus, jutt jõudis omanikeni ja mind kutsuti vaibale. Pärast kuulsin, kuidas siin ja seal sosistati, et kurat, sel Reginal peavad küll rauast närvid olema, et ta sellise asjaga hakkama sai ja kordagi ei vääratanud. Aga teate, mis mind aitas?

Ei, mitte Xanax ega ka õhtune veinipudel, ei teadmine tugevast meeskonnast selja taga ega faktist, et lõpuks võin ma ju alati minema kõndida. Mind aitas see, et olen õppinud armastama adrenaliini. Väga lahe on, et vahepeal on väga raske ja ma tahaks, et rohkemad inimesed seda tunda saaksid. Sest pärast, täpselt nagu jääkülmast merest pärast vihast ja mõnuga ujumist välja ronides, on korraks selline tunne, et ma olen rohkem elus kui kõik teised.

Tagasi üles