Maarja Kupits: pajad ja katlad ehk mandunud koduperenaised ja külmaverelised karjäärimutid

Foto: PantherMedia / Scanpix

Nagu mõned minu andunud austajad võib-olla juba varasemast mäletavad, jäi minu lasteaialapse karjäär omal ajal äärmiselt lühikeseks ning võõraste tädide ja laste asemel veetsin suure osa lapsepõlvest koos ema ja noorema vennaga. Tollal tundus see kuidagi iseenesestmõistetav, et ema on meiega kodus ja selle peale, miks teistel lastel nii ei ole, ma liigselt ei mõelnud. Aga nagu ma juba kunagi ammu tõdesin – aeg läheb, aru tuleb, ja ühel hetkel selgus, et ega see tegelikult nii elementaarne ei olegi, ja vaid vähestel on see võimalus pikemalt oma lastega koju jääda.

Lisaks toimus mingil hetkel otsustav muutus ühiskonna suhtumises kodustesse emadesse ja privilegeeritud naistest, kel vanasti oli võimalus lapsi mitte lasteaeda panna, said ühtäkki pisut pilkava muigega öeldud «täiskohaga emmed:)» ja erinevad variandid titemammast või meeleheitel koduperenaisest. Naistest, kellel oli nii vägev mees, et pidas tervet peret üleval ja võimaldas naisel tegeleda tol ajaperioodil kõige olulisema – lastega –, said järsku karjäärinaiste peene ja mitte nii peene mõnituse objektid.

Õige ka ju tegelikult. Mida te mandute seal kodus, kui lasteaiad on olemas? Said lapse? Kena on, mine nüüd tööle ja teeni kasumit. Heal juhul endale, halvemal ja levinumal juhul kellelegi teisele. Vaheta aeg oma lapsega raha vastu ja mulise midagi eneseteostusest, sest tunnistada, et selle oravaratta asemel pigem mökerdaksid näpuvärvidega, ehitaksid liivalossi või vastaksid sajandat korda küsimusele muru ja taeva värvi kohta, on glamuurses karjäärimaailmas üsna tõsine patt, mida võivad endale lubada vaid juba haljale oksale jõudnud inimesed.

Vaeseke, istub seal kodus...

Ometi näib, et südames tööle elavaid ja hingavaid inimesi on tegelikult oluliselt vähem kui välja paista lastakse ja viinamarjad on hoopis veidi hapukad. Miks muidu suhtutakse koduperenaistesse nii üleolevalt? Tõesti, vaeseke, ei peagi hommikul tööle kihutama, saab tegeleda oma lastega ja üldse asjadega, millest otseselt endale ja perele kasu on.

Vaeseke, istub seal kodus ja pole temaga midagi rääkida peale laste, kodunduse ja käsitöö? Aga võib-olla need teemad pakuvadki sellele inimesele huvi. Ja mis see rääkimist väärt teema siis muidu lugupeetavate silmis ka olla võiks? Töö? Kuidas keegi jälle õhtul kauemaks jääma pidi ja ülemus, va koi, selle eest nagunii lisa ei maksa? Aga noh, vähemalt ei ole koduperenaine, eks.

Teisalt – ega koduperenaisedki võlgu ei jää. Tööle pühendunud naiste iseloomudest räägitakse ülalmainitud üleolevale muigele äravahetamiseni sarnase ilmega õuduslugusid, ning läbi arutamata ei jää ükski aspekt sellest, kui kohutavad, egoistlikud, külmaverelised ja pealiskaudsed need lastetud ja eriti veel lastega karjäärinaised on.

Sest milline naine ei tahaks kahekümnendates lapsi saada ja siis neile aastateks pühenduda? Ei tea, kas äkki on mingi kehaline viga küljes, mees ei armasta enam või on tegemist sootuks omasooiharaga? Milline naine saadab oma kõige kallima ihuvilja lasteaeda, teistele kasvatada ja  harida, et ise esimesel võimalusel tööle mammonajumalat orjama joosta? Ju neil ikka midagi viga peab olema!

Selle peale, et vahel pole valikut, tööleminejatele näpuga näitajad ei mõtle. Nende jaoks on sama ootamatu kui lapseeas minule, et kõikidel naistel pole lihtsalt võimalik lastega koolini kodus olla. Imeline emapalk – olgu ta tänatud – saab otsa ja tulebki tööle minna, kui õhtusöögiks õuest rohtu kitkuma minna ei taha. Kui mehe palgast natuke kodusolemise armuaega pikendada saab, on hästi, aga kõigil pole alati vedanud nii palju, et oleks meestki, tema palgast rääkimata.

Moodsaid mõtteid!

Siis ongi paljudel naistel valik – hambad varna või laps lasteaeda või –sõime. Karjääri või tohutute rahamägedega ei ole sel tihti midagi pistmist. Ja isegi kui oleks, siis ilmselgelt on olemas ka inimesed, lausa naised, kes tõesti vajavad nimetatud eneseteostust, teistsuguseid eesmärke ja teistsuguse kaldenurgaga lendu, ja kes soovivad lastega tegelemisele jäägitu pühendumise asemel karjääri teha, ja see on täiesti normaalne, sest inimesed on erinevad.

See ei tähenda muidugi, et karjäär oleks puhtatõuline saatana kehastus ja koduperenaise staatus kui püha graal, mille poole iga naine pürgima peaks, või vastupidi. Absoluutselt mitte, ja kõige suurematele kodundushuvilistelegi tuleb kasuks end aeg-ajalt tuulutada või kas või paar päeva nädalas natuke mõnd rahaliselt tasustatavat tööd teha. Samamoodi tasub töösse mattunud inimestel, aga eeskätt naistel ja emadel vahepeal pilk ekraanilt tõsta ja vaadata, mis järeltulijal ka mõttes on. Aga see vaeste manduvate titemammade ja külmavereliste karjäärimuttide kuvand võiks küll hakata vaikselt moodsamale käsitlusele teed andma.