Marin ei saa aru: miks vaesus ometi selline uhkuseasi on?

Foto: PantherMedia / Scanpix

Mul on puhkus ja ma ei tea, kuidas teistel, aga minul ja lähematel sõpradel paistab see olema selline kõigiti vabaltvõtmise aeg. Ärkad, millal tahad, sõidad, kuhu tahad ja sööd, kuhu jalad või autorattad viinud on. Väike vein, pidu ja pillerkaar, pangaarve sulab eeskujulikus sprinditempos. Meie rahvusele on vist omane, et kaugeltki mitte nii põnev pole teiste sisemaailm ja filosoofilised mõtisklused, kõrvu kikitama ja küsimusi esitama paneb hoopis see, kes kellega magab, palju teenib ja millele kulutab. 

Kui ka tsipake seda va krabisevat on, ei raatsita kulutada. Jääb mõistatuseks milleks minna reisile ja seal siis koonerdada, sest äkki saab muidu otsa? Mulle tohutult meeldib ühe mu sõbranna moto, et hiljem mäletad reisist vaid ägedaid elamusi, mitte seda, kuidas nädal enne palgapäeva kuuel erineval moel tatart sõid, naudi täiega! Kui juba lennupiletite ja hotelli jaoks jätkunud on, julgen arvata, et on olemas ka koht, kust teatud kuupäeval teatud summa pangaarvele kantakse. Visake peast need kartlikud kompleksid, et kuumaõhupallisõit on ebaratsionaalselt kallis! Ja rumalus on jätta minna kohalikku tantsuetendust vaatama seetõttu, selle pileti eest saaks hotelli restos kaks siidrit! Või vitriinis tumedaks tõmbunud äärtega võileiva. Või kodus kümme vannitäit vett.

Partnerivalikutes pole samuti ilus majanduslikest eelistustest rääkida, sellega tõmbab endale raudselt häda kaela. Rikast meest ei või soovida, kui aga vaene esimeseks valikuks ei osutu, on see alandamine ja kehvema majandusliku staatusega meeste väljapraakija ajudeta julm mõrd. Mis siis, et minu jaoks on seletus sellele hoopis pragmaatilisem ja loogilisem: pole nimelt enam 20 ja iseenda elustandardid on juba üsna paika loksunud.

Kui 30. eluaastaks pole tekkinud mehel mingit ambitsiooni, kirge või huvi mõne tegevusala vastu, siis ilmselt seda ei teki ka edaspidi ja ma ei taha endale lurust kaaslast. Ülikooli alguses on normaalne vireleda hea eesmärgi nimel, sel ajal on see lausa romantiline, kümme aastat pärast lõpetamist aga enam mitte nii väga.

Olen ise keskkoolist alates tööl käinud, kasvatanud sissetulekuid proportsioonis oma vanusega, teeningi normaalselt ja olen oma erialal hea. Seega tahan enda kõrvale samaväärilist ning edaspidigi vähemalt samal tasemel püsida, ennast tundes küll muidugi parendada. Rikas ei peagi olema, piisavalt hästi toimetulev, et mitte enda väärtust pidevalt rahaliselt mõõta ega liiga odavalt orjaturul müüa.

Raha eest ei saa ainult asju, mille omamist igast suunast juba halvakspanuga hinnatakse, saab ka elamusi, kogemusi, võimalusi ja emotsioone. Õnnelik saab olla eluaeg trolliga sõites, samas andke andeks, aga mulle meeldib külmal talvepäeval oma tagumikku auto istmesoojendusega hellitada.

Normaalset üürituru süsteemi, paluks!

Vahel tahaks samas mitte midagi omada. Mul ei ole enda ego või kurat teab mille jaoks vaja seda ogarat korterilaenu, üürikas oleks elada ideeliselt hoopis lihtsam. Praegu, kui järelkasvu pole, võiksin elada kesklinna tornmajas, mudilastega kolida Nõmme mändide alla ja kui tahtmine tuleb, saaksin ilma kinnisvara saatuse pärast muretsemata üldse kodumaa tolmu jalgadelt pühkida. Normaalne üürituru süsteem oleks siin riigis parim asi peale viilutatud leiba, aga kuna ei taha pensionärina kodutuks jääda või mitme memmega pundi peale kommuunipesa üürida, pean selleks ajaks oma varad kinni maksma.

Olen pärit perest, kus üldiselt rahast ei räägitud, vähemalt lastega mitte. Ka siis, kui need lapsed juba ise teenisid ja nii on see praeguseni. Pole aimugi, mis suurusjärgus sissetulekud mu vanematel olid, nägin vaid, et muretseda pole vaja ja jätkub kõigeks.

Igaüks on oma kodu nägu, seega olin üliüllatunud, kui suureks sain ja elukaaslasega kokku kolides ta mu sissetulekute suurust uuris, et ühist finantsplaani teha ja koos majandama hakata. Väga mõistlik, aga minu jaoks kohutavalt ebamugav. Elasimegi siis kumbki õndsas teadmatuses, mingite asjade maksmised jagasime ära, ülejäänuga polnud teisel asja. Kõigile ei sobiks, jagelesime ise ka, aga vähemalt sel ajahetkel oli see süsteem minu jaoks ainuvõimalik.

550eurose kuusissetulekuga staabeldaja jaoks on tihtipeale kõik päriselt head palka teenivad inimesed pursuid, mõttetud kapitalistid ja muiduleivasööjad, kes reaalselt midagi peale toolisoojendamise ei tee. Mind nimetatakse snoobiks, kui ütlen, et ei tea piimaliitri hinda poes. Kuulamata edasi, et olen laktoositalumatu ja pole pidanud aastaid piima ostma, mitte arutu laristaja, kes rahanumbritest endale aru ei anna. Päranduse najal rikastujad on enamiku silmis ajudeta idioodid, kes ise niikuinii midagi ei saavutaks. Mul pole häbi tunnistada, et isiklikult olen nende peale pigem veidi kade – kes ei igatseks vähem vaeva näha. Ka rikkana on võimalik tööd edasi rabada ja tegeleda asjadega, mis põnevust pakuvad ja ajusid erutavad.

Uhkuseasi see virelemine

Foorumites käib ennast välja elamas kontingent, kelle elu mõtteks paistab olema uhkusega virelemine: mida vaesem, seda kõvem tegija ja midaasja need keskmist palka teenivad üüratu sissetulekuga inimesed üldse oigavad. 200st grammist hakklihast saavat vabalt teha hakklihakastme neljaliikmelisele perele, kellest kaks on mehemõõtu kasvueas pubekad. Sealjuures jääb veel piisavalt üle, et pereema saaks toidu järgmisel päeval tööle kaasa võtta.

Kuu eelarveks nimetatakse umbes 200 eurot, selle sees on siis nii toit kui majapidamisvahendid, selle eest aga süüakse väidetavalt kõike, mida hing ihkab, võti on salapärases heas majandusoskuses. Mõistan suurepäraselt, et kui pole muud varianti, siis teedki selle sousti kasvõi saepurust, aga miks sealjuures väita, et see kõik on täiesti normaalne, on üle minu mõistuse. Uus trend, kus ei valetata ennast paremateks ega targemateks, vaid vaestemaks.

Mis värk selle rahaga on?