Anni Rahula: perekonda peab tohutult austama

Anni Rahula. Foto: Liis Treimann

Selle nädala algul, kui jalgpalli Euroopa meistrivõistlused jõudsid otsustavate, väljalangemismängudeni, sõitis Anni Rahula noid Prantsusmaale vaatama. (Lugupeetud naised, ärge lõpetage selle lause järel lugemist, sest järgnev vestlus ei ole kaugeltki üksnes jalgpallist, vaid ka meeste-naiste suhetest, austusest perekonnas, laste kasvatamisest.) Anni Rahula, neiupõlvenimega Pohlak, on Eesti üks kolmest rahvusvahelise jalgpalliliidu kategooria naiskohtunikust. Seega haruldane naine.

Miks sõita jalgpalli pärast nii kaugele, küsisin temalt enne ärasõitu, kui telerist näeb asju palju paremini ning lisaks pole kodus – erinevalt staadionist – ohtu pudeli, raketi või kurikaga vastu pead saada.

«Staadioni atmosfäär on väga äge, seal tekib eriline energia, saad emotsiooni,» vastas ta. Kuid mitte ainult seda. «Meile...» – Anni viitas abikaasa Tomi Rahulale, tuntud muusikule ja samuti jalgpallikohtunikule – «on ka puhkust vaja, sest maja ehitamise ja suvekontsertidega on elu kaootiline. Nüüd saab panna riided pooleteiseks nädalaks ühte hotelli, ma niiii ootan seda!» Sest eelmise kuu keskpaigast on Rahulad olnud kodutud: nad üürisid oma linnakorteri välja ning on sestsaati sõitnud mööda Eestit ringi, asjad kaasas.