Maarja Kupits: kolikamber pereliikmetele ehk kuhu lähevad lähedased

Maarja Kupits Foto: Erakogu

Sattusin nädalavahetusel ühte loomakliinikusse, kuhu minu sisenemise ajal helistas keegi, kes soovis oma kassi magama panna. Loomal ei olnud midagi viga, lihtsalt «polnud valikut» – kliiniku keeles «ilma näidustuseta». Järgnes diskussioon, mille jooksul selgus, et helistaja tahab kassi esimesel võimalusel eutaneerimisele jätta ja rohkem teemaga mitte tegeleda. 

On muidugi teoreetiliselt võimalik, et selle taga on äärmiselt raske otsus, mille langetajat ma mingi hinna eest ei kadesta, kuid sellist hädaolukorda, mis nõuaks pühapäevasel päeval uue kodu otsimise asemel esimesel võimalusel lemmiklooma kliinikusse eutaneerimisele jätmist, on raske ette kujutada. Hea tahtmise korral oleks kindlasti saanud teha mõne muu valiku. Aga siis oleks pidanud veidi rohkem tahtma.

Jättes kõrvale selle, miks mu uimane pea ei suutnud piisavalt kiiresti adekvaatset päästeplaani genereerida, jäin ma mõtlema pereliikmete mahakandmisele laiemalt, ja paratamatult jõudsin paralleelitõmbamisega inimesteni välja. Jäävad ju kõik lõpuks vanaks ja keegi pole kaitstud näiteks mõne haiguse eest, mis ta osaliselt või täiesti abituks muudab. Lisaks juhtub ka täisjõus inimestega aeg-ajalt õnnetusi, mis samalaadseid tulemusi annavad. Mida tehakse inimestega, kelle puhul valikut pole?

Üks äärmus on tõepoolest iga hinna eest ise lähedasi hooldada kuni lõpuni, mis alati ei pruugi olla väärikas. Alati ei pruugi see lõpp paraku olla ootamatu või lõpuks enam isegi kurb. Olenevalt hooldatavast võib kõnealune koormus varieeruda väikesest abist poeskäigul või muul suuremat liikumist-asjade liigutamist nõudval tegevusel, kuni täieliku põetamiseni, mis nõuab eriteadmisi ja ööpäevaringset valmisolekut, pluss muidugi kõik sinna vahele jäävad variandid ja varjundid. 

Võib olla, et inimese mõistus on selge, ent keha hakkab kuskilt järele andma, kuid võib olla ka vastupidi – keha tegutseks veel küll, ent mõistus kipub tuhmuma. Võib olla, et see on ränk töö, mis saab hooldaja ja terve ülejäänud pere elu sisuks aastakümneteks. Võib olla, et pärast seda vajab hooldaja ise hooldajat. Sellest on väga valusa avameelsusega kirjutanud Andrei Hvostov oma paari aasta taguses artiklis «Minu elu Annleenaga».

Teine äärmus on ühiskonnaliikmed väsimusmärkide puhul maha kanda. Kui kellegagi tegelemine muutub liiga keeruliseks, siis ta saadetakse vastavasse asutusse ära. Silma alt ja südamest. Sest tervete ja tugevate päralt on maailm ja ei saa nõuda, et nende elukvaliteet kannataks kellegi teise pärast, kes on oma tervena ja tugevana elatud aja lõppu jõudnud. Inimese vaimsed ja füüsilised jõuvarud on ju lõppeks piiratud.

Muidu võib juhtuda nagu ülaltoodud näites, kus hooldamisest saigi hooldaja elu. Arvestades, kui lühike inimese elu niigi on, võib mõista, et on raske leppida sellise enese elusalt matmisega. Liiatigi koos kellegagi, kes sellest vähemalt pealtnäha enam ammu mitte ainult ei hooli, vaid ka sellest aru ei saa. Arvata võib, et ka sellise valiku tegijad tahavad tegelikkuses vähemalt kellelegi head. Võimalik, et nende jaoks ainus viis normaalset pereelu elada või lastele elamisväärset elukeskkonda pakkuda ongi segavad faktorid elimineerida, olgu selleks siis kas või nende endi lähedased – sest nagu Andrei Hvostov oma jätkuartiklis tabavalt ütleb, ei olegi omastehooldusega hõivatud olles alates mingist piirist võimalik endale lastesaamist lubada. 

Mõistagi jääb kahe äärmuse vahele müriaad erinevaid olukordi ja oma tõetera on mõlemas lähenemises. Käesolev äärmiselt lihtsustatud mõtisklus ei leia kindlasti absoluutset õiget lahendust ega tõtt. Kui, siis ainult seda, et selliste otsuste langetajad on lõppkokkuvõttes oma koormaga enamasti üksi ja rasked on sedalaadi otsused olenemata tulemusest. Hea, kui on toetavaid lähedasi, kuid sedagi ei saa neilt nõuda, kui nad seda mingil põhjusel ei suuda. 

Omavalitsustepoolne rahaline abi on sellises olukorras jätkuvalt tagasihoidlik, et mitte öelda naeruväärne, ja sekkutakse siis, kui kuri on juba väga karja läinud. Muidugi teades, millises raamistikus töötavad sotsiaaltöötajad ja kui vähe (põhimõtteliselt mitte midagi) nad ise muuta saavad, on raske seda lihtsatele ametnikele tõsimeeli pahaks panna.

Omastehooldus on tegelikult väga delikaatne ja keeruline teema, millest on raske kellegi tundeid riivamata kirjutada. Ent miks ma seda ikkagi tegin? Mitmel põhjusel. Selleks, et igapäevaselt seda Sisyphose tööd tegevad inimesed teaksid – neid ei unustata. Et sellele mõtleksid ka inimesed, kellel on õnne olnud sellega isiklikult mitte kokku puutuda, kuid kelle puhul oleks väga vaja, et nad seda teemat endale teadvustaksid. Ja sellepärast, et sellest peab aeg-ajalt ikka ja jälle rääkima. Kuni tuleb aeg, mil enam ehk ei pea.