Moodne naine: sa ei kõlba mulle sõbrannaks!

Foto: Vida Press

Uskumatu, et naised pole ikka veel õppinud oma vanu sõbrannasid maha jätma. Mina ei näe küll mingit põhjust suhelda inimestega, kes ei ole minu jaoks piisavalt head. Piisavalt head ei ole aga paljud, nii et ei tasu imestada, kui ma su kõnedele ei vasta. Mul on ilmselt juba uus ja palju parem sõbranna!

Suhetes meeste ja naiste vahel oleme me harjunud püüdlema ideaali poole. Ma ju tahan, et mees, kellega otsustan veeta suure osa oma elust ja ajast, oleks … tore. Ma tahan, et ma oleksin sellest inimesest huvitatud, et temaga suhtlemine annaks mulle midagi, täidaks tühimikku mu sees nii kaudses kui otseses mõttes.

Kui alguses tore olnud mees mulle enam ei meeldi, kui me teineteist enam ei armasta või kui üks meist leiab kellegi uue, siis minnakse lahku. Seal ei ole erilist halli ala, noh, välja arvatud muidugi igasugused ebameeldivalt hägused hipisuhted, kus ei suudeta olla ei siga ega kägu. Üldiselt ju, kui suhtevenitajad kõrvale jätta, on meeste ja naiste vahel selged piirid: kas me oleme koos või me ei ole.

Miks ometi ei suuda naised omavahel seda sama teha? Miks me veame enda järel väsitavat sleppi vanadest sõpradest, lapsepõlvesõbrannadest, tüütutest ülikoolikaaslastest või keskkooli tuttavatest. Miks me ei suuda maha jätta neid, kellest me oleme kasvanud mööda, kellega me oleme kasvanud lahku, või keda me algusest peale endale sõbrannaks ei tahtnud?

Igal täiskasvanud naisel, kes ei ole just sotsiaalselt täiesti võimetu, tekib elu jooksul hunnik sõpru, kes talle ei meeldi. The Telegraph kirjutas alles hiljuti Tel Avivi ja Massachusettsi ülikoolide uuringust, mis tõestas, et ainult pooled inimestest, keda sa enda sõbraks pead, arvavad sinust hästi. Mind ei häiri selle uuringu juures fakt, et me vihkame oma sõbrannasid, see ei ole mingi uudis, vaid just teine pool – miks ei saa me lahti nendest inimestest, keda me nagunii enda eludesse ei taha?

Mõte, et peaksin elama koos oma eksiga, kellest ma mitte midagi teada ei taha, on mulle samal ajal ärevusttekitavalt vastik ja uinutavalt tüütu. Ja samu emotsioone tekitab see, kui mind püüab sotsiaalmeedias või kassajärjekorras kinni mõni kunagine sõbranna, kellega oli omal ajal tore väljas käia, aga kellest on vahepeal saanud ajudeta kodune ema või madalapalgaline sekretär. Ma lihtsalt ei viitsi ega taha!

Loomulikult ei ole sõbrannadest lahti saamine eesmärk omaette, sellega käib igasugust jama kaasas. Tekivad süümepiinad, kui peab järjekordset telefonikõne või kutset õhtusöögile ignoreerima. Tuleb läbi elada veidraid kohtumisi omal ajal ühiselt leitud baaris või viisakalt laikida kommentaari oma Facebook'i postituse all. Selles kõiges ei ole midagi toredat, aga, nagu tavaliselt, peab paika kõnekäänd «parem õudne lõpp kui lõputu õudus».

Hea sõprus areneb ja kasvab, mitte ei vindu ega kopita

Kui ma mõtlen nende üksikute vanade sõprade peale, kellega leek jätkuvalt põleb ja lõputud õhtusöögid on jätkuvad täidetud huvitava vestlusega, jõuan alati ühise tegurini. Nad on meie sõpruse jooksul väga palju muutunud. Me oleme kasvanud koos, üksteist tagant utsitades, võimaluse korral prääniku, aga tavaliselt piitsaga taga ajades. Me ei luba üksteisel olla nõrgad, lollid ega laisad.

Täpselt nagu ma ei lase oma meestel leppida keskpärasusega, vajan naistelt enda ümber, et nad kogu aeg üle oma varju hüppaksid. Mulle meeldib öelda, et kui su eesmärgid, ükskõik kas karjääris, eraelus või üldises intelligentsis sind ei hirmuta, on nad liiga väiksed.

Ma armastan seda ühte sõbrannat, kes tegi väikse lapse kõrvalt ära magistrikraadi ja ehitas endale mõne aastaga silmapaistva karjääri turunduses. Või seda teist naist, kes oli kümme aastat tagasi lillelaps ja mult Viljandi Folgil korgitseri laenas, aga nüüdseks rahvusvahelist heategevusorganisatsiooni juhib. Ning ma võtan alati vastu, kui mulle helistab too kunagine ülekaaluline viinanina, kes ühel päeval end kokku võttis ja trenni läks ning nüüdseks aastas mitukümmend maratoni jookseb.

Inimesed, kes mind inspireerivad ja tagant sunnivad, kuuluvad tingimusteta mu ellu. Ma tahan nendega sõber olla. Mul on au neid tunda. Probleem on aga selles, et tihtipeale ei saada seda öelda terve sõpruskonna kohta. Võib-olla tulekski korra aastas tutvusringkonnas inventuuri teha ja endalt küsida: on mul au neid inimesi tunda?

Nii et kui me käisime ülikooli ajal koos rannas või kohtusime kolmandate sõprade pulmas ja leidsime ühise keele veini hävitamise kõrvale reisilugusid pajatades, aga sa must viimasel ajal rohkem kuulnud ei ole – tea, et see on sinu süü. Sa oled ilmselt igav. Sa pole ilmselt vahepeal eriti targemaks saanud. Sa ilmselt töötad ikka veel selles poes, kus me ühikaüüri raha teenisime. Sa elad ilmselt ikka veel koos selle ebameeldiva pankuriga, kes mulle alati külge lõi. Sa räägid ilmselt ikka veel neid vanu jutte mingist klišee-reisist Egiptusesse ning kedagi ei huvita, kas su hotellis olid kokteilid ka hinna sees.

Mina aga olen edasi liikunud, ma olen targem ja edukam, ma olen rohkem filme näinud ja lugenud, ma oskan elult rohkem nõuda. Ja sa lihtsalt ei kõlba mulle enam sõbrannaks.