Marko Reikop: viskijoomisest

Marko Reikop. Foto: Liis Treimann

Ma olen elus vaid ühe korra joonud Jack Danielsi viskit. See on Ameerikast ja kahetsusväärselt päris hea maitsega, kuigi korralikke viskijoojaid, kes ma kahtlemata pole, peaks see avaldus solvama, sest mitte keegi ei joo ju mingisugust burbooni.

 Mina jõin. Ja päris pikantsetel asjaoludel. Nimelt avasin ma kohe lõppeva teatrihooaja enda jaoks möödunud aasta augustis Draamateatri lavastusega «Kass tulisel plekk-katusel», kus peategelane rüüpab kogu aeg pudelist viskit. Muidugi on ta üsna alkohoolik ja ei tule oma eluga eriti toime, aga see tekitas vastu ootusi vastupandamatu isu ka lonksukese rüübata. Seega on neil, kes hoiatavad, et alkoholireklaam mõjub, vägagi õigus. Mul polnud mitte mingisugust kavatsust lähima 50 aasta jooksul tilgakestki viskit juua, aga leidsin ennast pärast teatrielamust ja vahetult enne kaupluse sulgemist sealt välja astumas just nimelt mainitud pudeliga.

Lugesin kokku: möödunud kümne kuu jooksul oli mul täpselt 20 teatri- või sümfooniakontserdi külastust, mis teeb enam-vähem kaks korda kuus, kuigi detsembris ja veebruaris ei käinud ma kordagi, seevastu novembris ja aprillis igal nädalal ja mai kujuneb samasuguseks. Poole pealt tulin ära kahel korral – ühel juhul arvasin, et tean, mis edasi juhtub, ega hakanud lõpuni olema, teisel korral oli aga nii surmavalt ebahuvitav, et põnevam oli vaadata eesmise tooli seljatuge. Pidin lahkuma. Kahel korral olen peaaegu nutnud, kui VAT teatri «Klaasist loomaaia» peategelasest hakkab nii kahju, et tahaks minna teda ise lavale lohutama, ja Pärnu teatri «Tramm nimega Iha» lõpus muutud päriselt väga kurvaks, kui saad teada, miks Blanche niimoodi käitus. Tõeliselt naljakas oli Linnateatri «Lantimiskunstnikud», kus istud saalis, naerad nagu hüään ja mõtled, kui hea on ikka meie teater ja meie näitlejad. Viimane etendus, mida ma külastasin möödunud pühapäeval, oli Vana-Egiptuse teemaline ooper «Aida» Estonias. Kuigi tegevus toimub kaasaegses hotellitoas.