Moodne naine ei mõista: miks eestlased igasugu horoskoobi- ja maagiajama usuvad?

Foto: Vida Press

Kui ma olin noor, tellis ema kõigile pereliikmetele astroloogi käest detailsed sünnikaardid. Mulle anti kätte mitmekümneleheline masinakirjas köidetud tekst, kust sain lugeda oma saatuse, iseloomu, tervise, hirmude ja hingeelu kohta. Kogu tulevane elu oli lahti kirjutatud, see maksis tal ilmselt terve varanduse. Kaalusin paberipatakat käes ja mõtlesin ainult üht: issand, kui loll võib üks inimene olla!

Sellest ajast saati, kui mind lapsena poolkohustuslike ennustustega üle valati, tunnen igasuguse idiootsesse üleloomulikku soolapuhumisse uskumise vastu totaalset vastikust. Eriti raske on välja kannatada seda, kuidas – vähemalt kohati tundub – terve ülejäänud maailm ennast sellesse muinasjutu ja pettekujutluse segusse hulpima on unustanud. No tõepoolest, inimesed, kus teie mõistus on? Kuidas te saate nii kergeusklikud olla?

Kui palju kordi olen ma pealtnäha täiesti normaalsete inimestega pidanud vestluse katki jätma, sest nende suust hakkavad kostuma laused nagu «Aga Pauksoni horoskoobis öeldi mulle, et sel aastal...» Ega ma ei teagi, mis täpselt öeldi, sest ma lihtsalt ei suuda nii kauaks viisakust teeselda. Ainus asi, mida Pauksoni horoskoobis tegelikult öeldakse, on, et lugejanumbrite nimel on isegi täiesti mõistlikud väljaanded nõus igasugust jama ja lauslollust trükkima. Miks? Sest eestlased janunevad selle järele nagu mu kodupoe tagune kodutu troinoid igatseb.

Kui ürginimene ei saanud aru, miks päike tõuseb või lapsed surevad, mõtles ta endale välja kujutletava sõbra, joonistas temast koopaseinale pildi ning otsustas, et see tüüp on süüdi. Jahil ei läinud hästi, küllap on koopamaalimees tige. Jahil läks hästi, küllap peaks uuele sõbrale pool püütud oravast annetama, et too ei vihastaks. Naine sünnitas poja, pildi ette pandi ande. Naine pressis tütre, midagi oli nihu.

Umbes nii, ma kujutan ette, algas kogu see lõputu kihk kogu aeg uskuda. Ükskõik mida, peaasi, et oleks mingi tüüp seinal, kes meile ütleb, kuidas elada ja mis edasi saab. Mitte mingit vahet ei ole, kas primitiivseid jumalusi asendavad raamatutega religioonid, kõiketeadev astroloogia või selgeltnägijate tuleproov. Uppunud soomepoisi vanematelt raha välja pettev Ilona Kaldre, armuretseptidega kokaraamatuid müüv Nastja Lasnamäelt ja see astroloog, kes mu ema ümber sõrme mässis, on täpselt ühe ohtlikud ja sama absurdsed. Aga miks nad pealtnäha täiesti normaalseid inimesi üha uuesti ja uuesti lõksu püüavad? Sest eestlane usub igasugu jama!

Uhked pragmaatikud, tõepoolest!

Kusjuures seda ju eestlased teavad, et kogu kristluse-kammajjaa on läbi ajaloo olnud ikkagi pigem kahjulik, nii et religioossed kui sellised me ei ole. Ja me oleme selle üle uhked! Meie ja Tšehhi, Euroopa ja maailma kõige pragmaatilisemad riigid! 2005. aastal tehtud küsitluse põhjal uskus ainult 16 protsenti eestlastest jumalasse, isegi The Guardian kirjutas sellest pika artikli.

700 aastat orjaaega algas ristirüütlitega. Seda on õppinud iga koolipoiss, et kristlus on paha. Just tänu sellele vabaduseleegile, mille meisse istutasid ärkamisaegsed kirjanikud, mitte nõukogudementaliteedile, oleme me jumalasõna suhtes värskendavalt immuunsed. See on väga tore, see käib eestlase talupojameelega kokku. Kuid ometi on inimloomuses nõrkus ja nõrgad tahavad oma võimu kellelegi teisele ära anda, nii et see sama artikkel viitab küsitluse teisele poolele, kus 54 protsenti eestlastest väitis end uskuvat «mingisse teise kõrgemasse jõusse».

Ilona Kaldre saab vaeseid inimesi väikestest maakohtadest lollitada sellepärast, et neil inimestel lihtsalt ei ole paremat varianti, mida uskuda. Aga midagi ju tahaks! Mingi kõrgem jõud võiks olla! Keegi võiks ju huvi tunda selle vastu, mis juhtub meie väikestes, maailma suuruse mõttes tühistes ja tühjades eludes. Nii hea on, kui on olemas saatus ja maagia ja astroloogia, taroskoobid, kaardipanekud, Pendli-Endlid, öised selgeltnägijate saated ning loomulikult meedia, mis seda muinasjuttu korrutab.

Teate, mis on peamine vastus, kui ma küsin, miks te astroloogiasse usute? Isegi, kui ma küsin täiesti mõistlikelt ja normaalsetelt inimestelt? «Aga sellesse on ju tuhandeid aastaid usutud.» Ma siis siinkohal mainin, et tuhandeid aastaid on usutud ka järgnevatesse tõdedesse: maakera on lapik, aadrilaskmine on kasulik, emotsioonid tulevad aju asemel südamest, juudid ei kuulu valgesse rassi, naised ei tohi hääletada, Jeesus ootab meid Paradiisis ning, jah, Jäärad on jäärapäised ja Kaalud on kaalutlevad.

Lepiks äkki kokku, et inimkond on piisavalt kaugele arenenud, et mitte sääraste lauslollustega oma aega, raha ja kaaslaste närve raisata? Me oleme ju eestlased, me oleme pragmaatilised, tõsised talupojad ja maaharijad! Me oskame igasugu jamadest ennast välja rääkida, me leiutasime skaibi ja tegime paarikümne aastaga tõelise majandusime. Nii et meil ei ole vaja pilte koopaseintele! Me ei saa ju olla samal ajal nii tublid ja nii rumalad!