Päevatoimetaja:
Heidi Ruul
Saada vihje

Moodne naine sai noa selga: miks me sellised mõrrad oleme? (1)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Regina
Copy
Artikli foto
Foto: Vida Press

Õppisin teisi naisi halvustama varases nooruses, kui minu suguvõsas oli ajastu kohta harv abielulahutus. Lahku mindi kellegi kolmanda pärast ja maha jäid õnnetud väikesed lapsed ning leinav eksabikaasa. Endisele naisele tunti pereringis kaasa ja patuse mehe õnnelikuks teinud nooremat kaasat halvustati ka laste ees häälekalt. Nii oskasin minagi enne 10-aastaseks saamist öelda ja mõelda, et onu uus naine on üks igavene lits ja mõrd. 

Nüüd olen täiskasvanu, hoian oma moraalsed hinnangud endale ja järgin rangelt põhimõtet: kellel on puhas südametunnistus, visaku esimene kivi. Kuid ometi pole ma ikka veel suutnud minetada seda automatiseeritud tungi naiste kohta halvasti öelda. Mida vingem, ilusam, edukam ja muidu võrratum sookaaslane mulle tee peale jääb, seda kergemini need sajatused üle huulte libisevad, tavaliselt muidugi selja taga. Ega ma mingi naistevihkaja pole, mul on tihe grupp parimaid ja häid sõbrannasid, aga olgem ausad, nende seltskonnas on veini libistades eriti mõnus keelt teritada.

Miks on mul see üks kolleeg, kes räägib töölõunal teistele, et tema suudaks mu ametikohaga palju paremini toime tulla? Miks ütlesin mina tema kohta, et kui tal oleks munad ise karjääri teha, ei peaks ta teiste töökohti varastama?

Naistevaheline konkurents on teema, millest eriti ei räägita, sest tegelikult tahame ju kõik ennast feministideks pidada. Samas algab see võidujooks juba koolis, kus tekivad populaarsed tüdrukud, ilusad tüdrukud, lahedad, tublid, sportlikud, targad tüdrukud, ja siis need teised, kelle kohta mõni neist omadussõnadest ei kehti. Natuke vanemana hakatakse teineteise peikasid ja silmarõõme varastama, siis levitatakse klatši, võideldakse töökohtade ja karjääriredelite nimel, võetakse võimu suguvõsades või sõpruskondades. Kui palju kordi on mulle otse näkku ja ka leebelt selja taga öeldud, et ma olen lits. Mille pärast? Sest mul läheb hästi? Ning ei, ma ei mõtle siinkohal voodi-, vaid ikka tööpõllu kündmises.

Vahel on üks naine peal, vahel teine ning sappi loobivad nii kaotajad kui võitjad. Ma ju tegelikult mõistan, miks mu tädi sõimas litsiks seda naist, kes tema perekonna lõhkus, aga ma ei mõsta üldisemalt, miks naised üksteist sõimavad. Mõrdadeks, litsideks, koledateks, lollideks, upsakateks, pesulaudadeks, kullakaevajateks, paksudeks, krõhvadeks? 

Miks on mul see üks kolleeg, kes räägib töölõunal teistele, et tema suudaks mu ametikohaga palju paremini toime tulla? Miks ütlesin mina tema kohta, et kui tal oleks munad ise karjääri teha, ei peaks ta teiste töökohti varastama? Miks valetab üks meie sekretäridest, et teine on lapsehoolduspuhkusel jooma hakanud, ja teine, et esimene on üldse sigimatu, kuigi ta korrapäraselt ülemusega magab? Miks lasid nad mul lapsena öelda, et mu onu uus naine on mõrd? Ja püha jumal, mida ometi mehed meist arvavad, kui me kõik sellised ussid oleme? 

Turunduses on selline termin nagu category managment, mis tähendab, et promotakse ja müüakse korraga kõiki sama kategooria tooteid. Kui mina toodan ökoseepe või elektrimaastureid, siis minu äri huvides ei ole mitte teisi sama kategooria brände maha teha, vaid just enda oma kõrval kiita. Eesmärk on panna inimesi ostma ökoseepe, investeerima rohelisse luksusesse, ning siis järgmise sammuna tõestan ma enda isikliku toote headust. McDonaldsi huvides on, et lapsed sööksid rohkem igasugust kiir-, mitte ühepajatoitu, ning kõigi naiste huvides on, et kõigil naistel läheks hästi.

Eks muidugi ongi konkurents. Kui palju meil on tippjuhte, spetsialiste, ministreidki, kes ei kanna pükse? Väga vähe. Isegi tavalisi mehi, rääkimata ihaldusväärsetest töökohtadest, on väidetavalt Eestis ikkagi loetud arv, nii et ka nende nimel peab võitlema. Ka koolis, kui sa tahad olla kõige ägedam tüdruk, pead enda konkurentsi hävitama, aga miks meid ei võiks seda tehes olla natuke kenamad? 

Kallis kolleeg, sa ei saa mu töökohta endale, sest mina olen sinust kauem meie alal töötanud, peale selle olen ma sinust parem. Aga kui sa minu kohta pori ei loobiks ja mulle igal võimalusel jalga ette ei topiks, võiks ma bossidele sinu voorustest rääkida. Minu arvates saad sa oma projektidega hakkama küll ja võiksid ühel päeval ise bossiks saada. Me mõlemad võiksime. Me võiksime koos maailma valitseda, ja meie mõlemad sekretärid võiksid omavahelises harmoonias elada. Seda muidugi juhul, kui me ei raiskaks oma aega selle väsitava sõimamise ja vihkamise peale. 

Mu onu esimene abikaasa leidis mõne aasta pärast endale uue armastuse, nad elavad ja õitsevad. Aga uus naine on kuidagi närtsinud ja kustunud, mul on temast tegelikult kahju. Pole ka ime tegelikult, et ta ära väsis, kui teda kõik vihkasid, terve suguvõsa, isegi lapsed. Me, naised, peame olema ikka erilised mõrrad, kui oskame vihata juba lapsena. 

Tagasi üles