Kuidas ära tunda ja kontrollida toidusõltuvust

Foto: Vida Press

Sõltuvus ei teki alati mingist kahtlasest ainest. Sõltuvushäire võib tähendada ka sundsöömist. 

Kuigi toidusõltuvuse uurimine on alles lapsekingades, on eksperdid jõudnud ühisele arusaamisele, et toidusõltuvus ei ole tingitud mitte toidust, vaid on vaimne probleem, kirjutab Hello Healthy. 

Tavatoidul ei ole sõltuvust tekitavaid omadusi nagu näiteks mõnel keemilisel ainel. Sestap avaldub toidusõltuvus hoopis selles, kuidas inimene toitu suhtub, sellest mõtleb ja kuidas on kujunenud tema söömisharjumused. Sõltuvuse allikaks ongi harjumused. 

Toidusõltlane võib kasutada sööki ärevuse, stressi, kurvastuse ja teiste negatiivsete tunnete leevendamiseks, aga ka oma rõõmu väljendamiseks ja millegi tähistamiseks. 

Enamasti seostatakse naudingut toiduga, mis sisaldab palju rasva, suhkrut või soola. Nii kurb kui see ka pole, saab väär suhtumine sööki alguse juba lapsepõlvest, kui kommi ja limpsi antakse lastele vastutasuks hea käitumise või hinnete eest ja millegi tähistamiseks. Keegi ei hakka toidusõltlaseks vabatahtlikult.

Mõned märgid ja levinumad tunnused, mis ühendavad sundsööjaid:

• Tujukõikumised
• Toidu «heaks» või «halvaks» lahterdamine
• Range toidu piiramine
• Salajane söömine ja toidu peitmine
• Tunne, et süües ei ole võimalik end kontrollida
• Toiduga enda lohutamine või premeerimine
• Pidevalt toidust mõtlemine
• Lakkamatu isu ka pärast söömist
• Kaalukõikumised või ülekaal
• Rahulolematus oma kehaga
• Vastikustunne, süümepiinad ja rahulolematus pärast söömist
• Stressi ja pinge tundmine, mida saab leevendada vaid toiduga

Kuidas sellest lahti saada?

Sundsöömisest üle saamine on pikk protsess, kuid see tasub igal juhul ette võtta, et end toidust vabastada. Täielikuks paranemiseks on enamasti vaja kellegi abi, sest üksi on väga raske hakkama saada. 

Esiteks peab vaieldamatult muutma oma arusaamist toitu. Kui teiste sõltuvushäirete puhul peab sõltuvust tekitavast ainest loobuma, siis toiduga pole see ju võimalik. Sööma peab ikkagi. Seepärast on väga oluline, et sundsööja õpiks õigesti toituma ja omandaks söögiga tervisliku suhte.

Teiseks tuleks panna piirangud «ohtlikele toitudele». Enamasti eemaldatakse menüüst sellised toidud, mis ajendavad sõltlast üle sööma, et ta saaks enda jaoks selgeks õppida, kuidas selliseid toitusid kontrollitult süüa. Näiteks, kui sundsööja lohutab end järjekindlalt jäätisega, siis ei tohiks ta koju jäätist osta. Kiusatus eemaldatakse seniks, kuni ta suudab seda süüa jälle normaalses koguses ja see ei muutu liigseks ahvatluseks. 

Kolmandaks tuleks hakata järgima kindlat toitumisplaani. Tervisliku toitumisplaani järgimine aitab toitumishäirest paranejal õppida normaalseid söömisharjumusi. Nii on tal lihtsam endale piiri panna, et täiskõhutunnet ära tunda ja hakata seejuures psühholoogilisi vajadusi füüsilistest eristama. Reaalset nälga tundes on väga raske oma ihasid kontrollida. 

Neljandaks on vaja õppida seda, kuidas raskete tunnetega ilma söömata toime tulla. Selleks peab välja selgitama, mis neid tundeid põhjustab ja kujundama tunnetega toime tulemiseks tõhusad tervislikud strateegiad. 

Viimaks ei saa üle ega ümber professionaalsest abist. Toidusõltuvusest jagu saamine võtab aega ja vaeva ning see ei juhtu üleöö. Enamasti on abiks vaja kas registreeritud toitumisnõustajat või terapeuti, kel on kogemus toitumishäirete vallas. Professionaalid töötavad koos toidusõltlasega välja paranemiseks sobiva strateegia, kuulavad tema muresid ja annavad nõu, kui läheb raskeks.