Marin ohkab: kas ma olen nüüd tõesti vana?!

Foto: Vida Press

Jalutasin mööda kaubanduskeskust, mõtted hajali. Tööpäeva järel veidi sorakil ja väsinud, poekott ühes, käekott ja kassiliiv teises käes, autovõtmed hammaste vahel ja suund parkla poole. Ootamatult keset minu mõtisklusi hüppas minu teele risti ette hästi lõhnastatud, kena ja ülikonnas müügimees mingit teenust pakkuma, pöördudes minu poole sõnadega: «Tere, proua!» Ja midagi kärises minu sees selle hõike peale.

Peas vasardas dramaatiline mõte, et no nii, nüüd siis olengi «selles» eas või? Mu sünnipäevalilled pole veel vaasis närtsinud, sain nii hiljuti 31 ja nüüd siis proua…

Mõistan müügimeest, temal on vaja millegagi tähelepanu köita, sosinal teretades ei kutsuks ta kelleski mingit reaktsiooni esile ja seisaks seal päevade kaupa üksikult nagu tolmurull riidekapi all. Aga minu jaoks on plikad, daamid, prouad ja piffid kuidagi vanusega seostatavad väljendid, kahekümnesele ei oleks ta ilmselt sellist tiitlit valinud.

Mingil hetkel hakkasin märkama artikleid teemadel «Mida enam mitte kanda, kui oled 30+», «Mis peab su elus tehtud olema kolmekümnendaks eluaastaks» ja muid sarnaseid eneseabilikke üllitisi. Igatahes lühikesed seelikud (ammugi lühikesed püksid), ülikõrged kingad ja värvilised sukkpüksid peaksin neid juhiseid järgides oma garderoobist välja praakima. Kahekümnesed justkui võivad kanda mida soovivad, ja mina kümme aastat vanemana pean kellegi ettekirjutustega kohanema, olenemata vormist, positsioonist ja stiilist, sest number passis on see, mis paistab kõige otsustavamana. Kui ma vaid mõistaksin, mis joon see 30 on.

Foorumites häirib kommentaatorite ilumeelt varases keskeas avaliku elu tegelane, kes kannab dresse, teisi vanuse- ja väärikusespetsialiste segavad juhuslikud inimesed tänavalt, kes on ilmselt juba 40, aga näed, kannavad kleiti nagu mingid tibid! Mis on minu jaoks täiesti naeruväärne suhtumine, ilus naine peabki kleite kandma, mitte laskma endale krussis keemilisi lokke pähe meisterdada, kõpskingi praktiliste mokassiinide ja ortopeediliste jalatsite vastu vahetama ja siis heitunult ei-tea-mida ootama jääda, sest vanus juba rõhub. Kedagi. Teatav väärikus võiks muidugi olenemata vanusest igas eluetapis kaasas käia, aga see ei tähenda enese allasurumist topeltontlikuks.

Mu ema on kunagi öelnud, et me vennaga ütleksime talle viisakalt, kuid hellalt, kui tuleb aeg, mil tal peaks praeguse tukaga soengu praktiliseks poisipeaks lõikama. Praegu on ta 57 ja see periood ei paista õnneks veel kätte paistvat. Ta küll ei näe aastakümneid täpselt samasugune välja nagu «Vaprate ja ilusate» Brooke Logan, aga tädilikku pontšot ta oma sära ja laheda olemisega ka välja ei kannaks. Sünnipäevaks ei kingi talle südametooniku ja lambanahast susside kinkekomplekti apteegist, vaid läheme ema-tütre rannapuhkusele. Kaubamajade kosmeetikaosakondade kreemiriiulite vahel soovitatakse vananemisevastaseid tooteid nii temale kui mulle, võta siis kinni.

Vanusest rääkides ei saa unustada klassikat – kui mees jahib nooremaid naisi, on ta tore ja parimates aastates elumees, keskeakriisis ja puhtas armastuses ei kiputa teda vähemalt suguvendade poolt naljalt süüdistama. Aga kui naine julgeb endast rohkem kui paar aastat nooremat meest jahtida, vaadatakse teda kui vanusest hullunud cougar'it, keda tuleks lastekaitsega ähvardada või teha vähemalt sapine märkus selle kohta, kas soovib seda vaest poissi lapsendada.

Avastasin hiljuti oma silmade alt paar sellist vaokest-joonekest, mis üllatus-üllatus, enam pühkides ära ei lähe. Tere, esimesed pisikesed kortsukesed! Esimese hooga murdsin soigudes ja ahhetades käsi, et ei olegi enam kogu nägu sile nagu juustukera, siis aga otsustasin, et need kaunistavad mind ja peegeldavad senist ilusat elu, näitavad, kui palju olen naerda ja naeratada saanud.

Ise julgen vanaks nimetada neid inimesi, kellelt näiteks ühistranspordis tasuta sõidu jaoks enam isikut tõendavat dokumenti pole vaja küsida. Ja see pole negatiivse maiguga öeldud, minu vanaema ja vanaisa nimetavad ennast julgelt vanadeks inimesteks. Kes küll suguvõsa üritustel ennast ainult lapselaste eakaaslastega ümbritsevad, sest «teised omaealised kipuvad kohutavalt palju virisema».

Üleüldse, kõige kindlamaks vananemise tunnuseks paistab olevat, kui enimsaadud komplimentide hulka hakkab kuuluma «te näete oma vanusest tunduvalt noorem välja!». Carpe diem!